Aaroni sünnilugu

Hei,

Mõtlesin pikalt kas ja kuidas seda kõike kirja panna. Kas hoida seda endale ja Tanelile, kes nii tugevalt ja truult mu kõrval oli, või jagada seda ka Teiega?! Kas see sobib meie blogisse jne? Las minna … jõudsin otsusele, et panen kirja! Kõige rohkem meie endi jaoks ja võib-olla ka nende jaoks, kes kardavad esimest korda sünnitama minna (kuigi tõsi, iga lugu ja kogemus on väga individuaalne).

Olen varemgi instagramis maininud, et mul on raseduse kohta palju mõtteid, mida avaldada ja ehk kunagi julgen need ka avalikuks teha (mustandina on juba kirjas). Suures osas keerlevad need ikka ellusuhtumise ümber ja ma leian, et rasedus on suuresti attitude‘i ehk suhtumise küsimus ning ma ei väsi siin olemast tänulik hindamatule elukogemusele, mida on mulle andnud SW (Southwesterni raamatumüügi programm).

SW naised, sünnitamine on müstiline kogemus ja kordades kergem, kui me suudame sel hetkel kogu õpitut meeles pidada.  Pean silmas avatud meelt, positiivset ellusuhtumist ja self-talk‘i ehk seda, mida tol hetkel endale sisendame ja universumile välja kisendame. Aga asume siis asja kallale…

Aaron on meie esimene silmatera ehk mina läksin sünnitama päris esimest korda. Terve raseduse hoidsin eemale raamatutest, foorumitest ja sünnilugudest. Kulgesin 9 kuud lummavas usalduses, jälgisin oma keha muutumas, sõin tervislikult (kui kedagi numbrid huvitavad, siis kokku võtsin juurde 11kg), magusaisu rahuldasin puuviljadega (pidades ka nendega piiri), liikusin palju ja rääkisin ning paitasin poissi. Ämmaemanda soovitusel võtsin osa 4st perekooli loengust (sünnitus, tugisiku abi sünnitusel, tuhudeaegne hingamine ja lõdvestumine ning sünnitusjärgne aeg), sest rohkem oleks mind üleküllastanud (teades enda oskust üle mõelda) ja seda polnud vaja. Mul oli sünnitusele mõeldes ja sünnitama minnes vaid üks põhimõte ja teadmine – kõik on sellega hakkama saanud, küll mina saan ka!

03.09 oli ilus päikseline pühapäev, veetsime pika hommiku voodis ja tegime hommikusöögiks pannkooke. Pealelõunal läksime Uue maailma festivalile, et sealt head ja paremat kaasa haarata. Jalutada sai omajagu ja kõhus oli veidi veider tunne, kippus kiirelt “pistma” ja natuke meenutas sellist päevade eelset valu, aga ei midagi tavapäratut ja viimasel kuul olin ikka aeg-ajalt seda sama tunnet tundnud. Võtsime ühed mõnusad smuutid ja asusime kodu poole teele. Tanel läks tol päeval ühte vahvat peret pildistama ja mina jäin koju puhkama. Tegin omale vaarikalehe teed ja mõnulesin diivanil. Vaarikalehe teed olin viimasel nädalal iga päev joonud, kuskilt kuulsin, et pidavat aitama sünnitust esile kutsuda (ei tea, kas ta tegelikult ka töötas, aga see lihtsalt maitses mulle).

Tähtaeg oli mul tegelikult alles 10.09, AGA põhjus miks ma ennetavalt teed jooma hakkasin oli selles, et 21.08 oli mul ämmaka visiit, kus palja peale vaatamise ja mõõdulindiga mõõtes teatas ämmakas, et “oi-oi, poiss on pirakas ja juba praegu (so 3 nädalat enne tähtaega) kaalub ca 3800g”. Ämmakas mind muidu tagasi kutsuda ei tahtnud, aga kuna hetkel oli oht liiga suurele lootele, siis meile määrati uus aeg 04.09, kus siis plaaniti uurida, kui suur poiss ikkagi on ja vajadusel määrata aeg, et enne tähtaega ta esile kutsuda, kuna tegemist esmarasedusega ja mina ise nii pisike olen. Visiidilt lahkudes, istusin autos, nutsin natuke, hingasin sügavalt sisse-välja ja siis rahunesin ning tuletasin endale meelde, et naised on ka palju suuremate beebidega hakkama saanud, it’s gonna be ok.

Kahe nädala jooksul ma kaalus juurde ei võtnud. Kõhubeebile rääkisin ausalt kogu loo ära: “… nüüd on selline lugu, et tuleb midagi ette võtta, sest 04.09 on meil arst ja kui nemad arvavad, et Sa liiga suur oled, siis nad tahavad Su sealt välja tirida ja see ei meeldi ei Sulle ega mulle.”

Niisiis otsustas Aaron nagu kukupai emmega koostööd teha ja enne arsti visiiti sündida. 03.09 õhtul kell 21:40 küsis mu vend, kes just Tallinnast Viljandi poole hakkas sõitma, et kas ma olen ikka ühes tükis, et tal on veider tunne, et äkki tuleb läbi 🙂 . Ma saatsin talle järgmise sõnumi: “Hei! Ei veel sünnitama hakka, tunnet vähemalt pole, et hakkaks. Homme on arst, siis vaatavad üle, kui suur poiss on ja mis edasi saab. Anname teada, paid!”

Täpselt 2h hiljem, 23:40 algas minu esimene tuhu! Ma olin alati mõelnud, et kuidas ma ometi ta ära tunnen, selle tuhu? Ootasin juba nädala jagu mingisuguseid “märke”, näiteks limakorgi eemaldumist või vete ära tulekut, aga ei miskit. Esimene märk sünnitama minekust oligi see tuhu. Milline ta siis oli? Asjatasin vannitoas, pesin hambaid ja võtsin meiki maha ning siis läksin veel pissile ja sealt ta siis tuli. Tunne oli selline, et miski hiiiirmus suur gaasimull oleks justkui kõhus lõhkenud ja eks ta siis pani mind natukene valust häälitsema ka, mille peale Tanel magamistoast hõikas: “Kas meil on minek?” Ja ma ei osanud muud kosta, et: “Ma ei tea, mis asi see oli, aga päris valus oli ja kui see on sünnitama hakkamine, siis ta saab päris valus olema 😀 “.

Heitsin voodisse ja 15min pärast oli uus valu platsis. Tanel tõmbas siis app’i, et valusid jälgima hakata, mina ise selleks võimeline polnud, sest valud olid kohe alguses väga intensiivsed ja hakkasin kohe uutama nagu perekoolis õpetati. Siit edasi läks asi kiiresti, tuhude vahed olid väga ebaregulaarsed varieerudes 3 ja 9min vahel ning üsna ruttu sättisin end vannituppa duši alla. Palusin Tanelil köögipuki tuua, mille peale saaksin toetuda ja et kuum vesi saaks nii kummargil olles mu alaseljale voolata. Vesi oli imeline abivahend ja koos hingamise ning puusade kiigutamisega (mis tuli kuidagi iseenesest) aitas mul valud kenasti üle uutada. Niimoodi valutasin ma kodus ca 3 tunnikest. Tanel vaatas rahulikult tuhude vahel tennist 😀 ning tuli mu juurde siis, kui ma karjuma hakkasin ja kuna kõik käis üsna ebaregulaarselt, kuid siiski langevas joones, helistas Tanel vahepeal sünnitusmajja, et nõu küsida, millal tulema hakata, kuna meile õpetati, et tuleb tulla siis kui vahe on 5min, aga minul oli ta väga erinev. Keegi ei vastanud …

3:14 otsustasime liikuma hakata. Õues valdas mind äkiline pissihäda. Tanel ütles maja ees, et tõmba siin samas püksid maha, aga ma ei tihanud seal kortermajade akende all end paljastada ja sättisin end parklasse. Pissihäda oli eksitav, midagi sealt ei tulnud …

Auto tagaistmel elasin üle 4 või 5 tuhu, sõit sünnitusmajja kestis umbes 20min ehk kohal olime 3:34 ja suundusime otse protseduuride tuppa läbivaatusele. Mina ise arstiga suhelda ei suutnud, keskendusin enda sees toimuvale ja hingamisele. Arsti palvele, “palun võtke püksid maha, vaatame üle”, vastasin ma kummardamise ja tugeva uutamisega. Mille peale saadeti meid ilma läbivaatuseta otse sünnitustuppa ja anti ämmakale üle lausega – “ei tea midagi, ei saanud üle vaadata, siin käib äge sünnitegevus …”

Kuidagi sain “kitli” selga ja külili lauale, mille peale ämmakas vaatas siis allapoole ja ütles: “ohhoo, 8cm avatust …”. Kiiruga üritati mulle juhtmed külge saada, et poisi südant jälgida ja üsna kiiresti läks asjaks. Vahepeal oli saabunud kiirabiauto ja meie auto jäi ette, polnud ju aega seda ära ajada. Niisiis teatati Tanelile, et ta peab auto ära ajama, aga võib sünnitusest ilma jääda, mille peale ma suutsin vaid karjatada “EEEIIII, anna kellegile võti!”, aga Tanel pani juba sokkis õue ajama.

Ühel hetkel tuli tuhu ajal veider tunne … võttis järsku hingest kinni koos kõrvetava/põletava valuga alaseljas. Ämmakas teatas, et see on nüüd press. Tanel jõudis tagasi ja siit edasi läks kõik väga kärmelt. Tuhu + press, tuhu + press ja seda nii mõnedki korrad. Enamiku aja olime Taneliga kahekesi toimetamas, sest sünnitusmaja oli nii täis, et ämmakat vajati mitmes palatis (selleks olin ma mentaalselt juba valmistunud). Meie juurde jõudis ta peaaegu alati kuskil tuhu keskel ja sellest polnudki hullu, sest Tanel oli nii tubli ja teadis, kuidas mind aidata ja jalga hoida. Ämmakas andis erinevaid käsklusi, millal mis lihaseid lõdvestada ja missugust häält teha. Endalegi üllatuseks suutsin säilitada täiesti kaine mõistuse ja täita täpselt kõiki korraldusi. Tean, et ühel hetkel jõudsin ma välja hõigata: “Nüüd aitab, ma rohkem ei taha …” ja siis tabasin iseennast mõttelt, et ma pidurdan sellega vaid protsessi ja hõikasin välja hoopis suure ja tugeva: “TULE!!!”

4:18 tegin oma viimase pressi ja koos vetega tuli ta välja, milline vabastav tunne – KIRJELDAMATU!
Pisarsilmil vaatasime seda pisikest maailmaimet mu kõhul ja ei suutnud kumbki uskuda, et MEIE ise tegime ta valmis. Siiras, puhas ja ehe ARMASTUS.
Meie väike poja, meie Aaron!

Sünnitegevuse kestus kokku 4h 38min.
Poja mõõdud 3360g ja 50cm.

Siiralt, Triinu!
#triinujatanel