Triinu ja Tanel Aruoja

1 kuu vanune

1 kuu vanune

Üleeile, 4. oktoobril, sai Aaron ühe kuuseks. Uskumatu kuidas see aeg ikka lendab! Tema esimese mini-sünnipäeva puhul otsustasime, et teeme iga kuu ühe ühise postituse. Vaatame tagasi möödunud kuule ja kirjutame sellest, kuidas meil läinud on ning mida tundnud oleme, nii emme kui ka issi vaatevinklist 🙂

EMME

Ühe kuu jagu rõõmu seni tundmatutest asjadest, vaikseid ja ilusaid hetki, ajataju kaotust, uut rutiini, isetust, abitustunnet, rõõmu- ja kurbusepisaraid, valusaid ja ilusaid õppetunde. Üks imeline kuu lõputut ja tingimusteta armastust.

Kuna minu sünnitus oli pigem “kergete killast”, siis selleks, mis kodus ees ootas, polnud ma absoluutselt valmis ja leian, et esimene/teine nädal kodus olid kordades raskemad kui sünnitamine ise. Ma ei tea, kas ilma Tanelita oleksin hakkama saanud… Nimelt puutusime kokku IMETAMISE võlude ning valuga. See on miski, millest ei räägita ja millest ka mina teadlik ei olnud…  Esimesel nädalal valdasid mind piimapaisu ja -põletikuga kõik võimalikud abituse, saamatuse ja hirmu tunded ning täna veel pole ma emotsionaalselt valmis sellest lähemalt rääkima (ehk kunagi hiljem, sest see teema vajab rääkimist).

Aaron ise on olnud nii tubli poiss! 6ndaks elupäevaks saavutasime juba sünnikaalu ja siis tuli ka nabakönt ära. Perearsti visiidil kiideti poisi kasvu ja nahka ning imestati, kas tõesti on tegemist minu esimese lapsega? Mulle kõlas see suure möödakarva paina pärast rasket esimest/teist nädalat ja olin rahul 🙂

Minu elu on saanud hoopis teise tähenduse ja rutiini, millesse ei mahu kübetki isekust. Ma kulgen rütmis, mille Aaron mulle kujundab ja ma naudin seda… nii uskumatu, kui see ka pole 🙂 Kusjuures tänaseks päevaks on meil hetkel täitsa korrektne ja korralik päevakava (ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla). Hommikud on imelised ja naeru täis, päevad rahulikud, õhtud rasked ja nutused, aga see on okei, muidu olekski liiga lihtne 🙂 Magamatuseks ja väsimuseks olin ma end mentaalselt juba ette valmistanud ja selleks peaks valmis olema iga lapsevanem, kes on otsustanud uue ilmakodaniku valmis teha. Ma poleks iial arvanud, et puuksud/krooksud valmistavad meile nii palju rõõmu ja lapse magama saamine tekitab minus tõelise kangelastunde. Kui palju on see väike inimene mulle juba ühe kuuga õpetanud ja ma olen tänulik iga ilusa ja valusa õppetunni eest. Samuti olen ma tänulik oma armsale abikaasale, kes on olnud täiesti USKUMATU ja ilma temata ma seda teekonda ette ei kujutaks. Armastan teid!

ISSI

Issil on ka mõistagi palju erinevaid emotsioone olnud, kuid nagu ikka, siis ega eesti mehed ju neist väga ei räägi. Ja eks ma olen (pean olema 😉 ) meie peres see kaine mõistus, seega ei saagi neid endale palju lubada 🙂

Kuid, peale sünnitust, mis oli väga joovastav kogemus ja mis muutis minu suhtumist/arusaama naistest kardinaalselt, on aeg tõesti linnutiivul lennanud. Olin kaks nädalat ehk 10 tööpäeva kodus, nii nagu seadus ette näeb, kuid see on ilmselgelt vähe. Just hiljuti võeti vastu seadusemuudatus, mis tõstab isapuhkuse lähiaastail 10 pealt 30 tööpäevani ning mina, kui värske isa, ainult aplodeerin selle peale. Nägin esireast emaks olemise raskusi ning ilma isa toetuseta ei kujutagi ette, kui frustreeriv ühel värskel esmakordsel emal võib olla. Samas, tuli ning kindlasti tuleb ette ka neid olukordi, kus olin nõutu ja ei osanud ning võib-olla isegi ei saanud kuidagi aidata. Kuigi väga tahtsin!

Et siis tunnetest veel? Kui need kaks nädalat täis sai ning tuli lips sirgu tõmmata ja tööpostile “värske” näoga naasta, siis nüüd igal hommikul lähen kodust ära süümekatega, et kuidas ma küll nad nüüd niimoodi üksi jätan, kuidas ma küll ei saa rohkem osa lapse igapäeva toimetustest ning ma tahan ka ju aidata?! Kahjuks Eesti riigis veel kahe vanema vanemahüvitist ei ole, seega pean hetkel leppima sellega. Süümekaid muidugi ei vähendanud ka vajadus sõita Itaaliasse komandeeringusse neljaks päevaks, “äri tahab ju tegemist” nagu mõni ütleb. Õnneks olid emme ja laps väga tublid ning see 4 päeva läks üpris kiirelt ja kuuldavasti ka enam vähem valutult mööda.

Aga mida rohkem hakkab kell tööpäeva lõpuni jõudma, lähemale “haamer käest” hetkele, siis olen üha rohkem põnevil, sest varsti saab ju koju ning saab hakata pojaga lolle nalju tegema. Tean, et kell 7 tuleb paha jorin kallale, aga mis siis, ma ikka väga ootan seda, et saaksin temaga tegeleda ja eriti tublile emmele väga vajalikku puhkust anda. Ei ootagi, et see kõik lihtne on! Olen isekalt ära jätnud pikale venivad tööpäevad, kui mõni meil tahab vastamist või kolleeg nõu pidada, sest see aeg on nüüd minu jaoks kordades väärtuslikum. “Ei” öelnud sõpradele ja ka korvpalli trenni pole see hooaeg jõudnud. Küll jõuan ka sinna minna, varsti läheme kahekesi 🙂

Ning fotograafina ei saa ma mainimata jätta pidevat vajadust lapsest pilti teha! No kuidas ma saaksin mitte, kui pealik nii muhedaid pilke pillub (ilmselt ta kakab või vähemalt punnitab sel pildil):

Mõnusat päikselist sügist meie väikese pere poolt!

#triinujatanel



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *