Triinu ja Tanel Aruoja

2 kuu vanune

2 kuu vanune

EMME

Pärast Aaroni esimest elukuud võisin julgelt väita, et tõenäoliselt on see mu elu üks raskemaid, kuid see-eest kõige õnnelikumaid kuid. Iga elatud kuuga loodad, et läheb kergemaks … nüüd tahaksin väita, et Tema teine elukuu on mu elu üks raskemaid, aga hästi ei julge enam (ära sõnuda) …

12.10 tuli issil taaskord tööreisile minna, tagasi tuli ta sealt alles 16.10 pealelõunal (4 ja pool päeva kahekesi). Millegi pärast olin juba enne reisi natuke mures ja pabistasin. Seekord oskasin üksindust ja abitust karta ja head nahka sellest ei tulnud. Poja oli äärmiselt rahutu ja nutune. Kõik 4 päeva magas ta päevasel ajal järjest kõige rohkem 20-30min. Õhtul kestsid nutuhood 3-4h jutti ja käest teda panna ei saanud. Päevastel aegadel pidin tegema valikuid ja otsustasin Bella kasuks, kes ka süüa ja õue pissile tahtis (lapsed enne ja siis vaatad, kas endale jagub minuteid). Niisiis olin ma 4 päeva sisuliselt söömata/joomata (vedas kui jõudsin kiire võileiva teha). Imetaval emal käivad kõik asjad “käsi-käes”, söömata ja joomata olek pärssis piima teket, see omakorda tekitas stressi ja kui ema on stressis, siis laps tunnetab seda (need olevused on uskumatult targad). Olin olukorras, kus kõik tundus lootusetu: laps oli nälgas, mina abitu, väsinud ja stressis. Kahe viimase õhtu nutuhood Aaronil vaibusid lõpuks siis, kui minu nutt oli lapse nutust valjem ja ta mind suurte silmadega vaatama jäi. Lohutasin ennast sellega, et tõenäoliselt Ta tulevikus seda hetke ei mäleta ja palusin vabandust, et ma ei oska/suuda Teda aidata.
Ma ei tea, kuidas mul jätkus jõudu, et need päevad hommikust õhtuni vedada ja neile päevile tagasi vaadata on valus. Nad ütlevad “see läheb mööda”, “varsti sa ei mäletagi seda enam”, “kohe-kohe on kergem”, aga uskuge mind, see ei aita sel hetkel! Nüüd tean, et “kangelast” mängida ei ole mõtet ja tagant järele tarkus on, et “julge küsida abi, see on täiesti okei”.

Raskustest hoolimata ärkasin ma igal hommikul koos temaga ja naeratasin, sest kogu selles “stressihunnikus” suutis see väike olevus ikka hommikuti kas või suunurka väikese naeratuse manada nagu eilset poleks olnudki. Jah, ilmselt mõne aja pärast see kõik tõesti ununeb …

Samal päeval, kui issi koju tuli, oli Aaron nagu äravahetatud – rahulik ja rõõmus 🙂 . Selleks päevaks olid meile ammusest ajast kingitud ka teatripiletid, mis möödunud raskete päevade tõttu, olin üsna kindel, jäävad kasutamata. Ausalt öeldes veel 1h enne etendustki polnud ma kindel, et sinna jõuame, aga igaks juhuks lasin hoidjal (oma parimal sõbrannal) kohale tulla. See oli päris esimene kord, kui Aaroni kellegiga üksi jätsime. Ei jõudnud kodust 5 minuti kauguselegi, kui ma nutma puhkesin ja mõtlesin, et mis ema ma ometi olen, et oma 1,5kuuse üksi jätan (halloo mõistus, tule koju palun!). Tanel keeras teelt kõrvale ja ütles, et kui ma ei suuda, lähme tagasi ja sellest pole midagi. Süda karjus tagasiminekut, aga teadsin, et väike eemalolek on praegu hädavajalik. Kuulasin mõistuse häält ja usaldasin… Käisime KUMU’s Ugala “Emadepäev” tükki vaatamas ja otseloomulikult vallutasid mind seal pisarad, aga see oli äärmiselt vajalik ja aitas asjad mõneks ajaks uuesti perspektiivi saada ning andis nn uue hingamise. Aitäh, Katre! Aaron ise oli kukupai ja sisuliselt magas need 3 eemal oldud tunnikest maha ja tädi Tupsu on meil lihtsalt IMELINE ja ma mõnikord ei suuda ära imestada, kuidas mul on vedanud, et selline inimene mu elus eksisteerib.

Nüüd kahe kuu möödudes on Aaron viimasel neljal päeval ilma nutuhoota uinunud, seda küll hilja-hilja, aga see on igal juhul parem variant, kui lohutamatu nutt, mis mind ennastki nutma ajab. Ei tea, kas apteegitilli tee, mis talle mõned korrad päeva jooksul lusikaga olen andnud mõjub ja hävitab need gaasid? Eks aeg näitab, aga sellises lohutamatus olukorras teed ja proovid KÕIKE (uskuge mind, me oleme kõike proovinud).

Päevad on meil endiselt vahvad. Uskumatu, kui palju rõõmu on selles väikeses olevuses. Temast kasvab üks äärmiselt šarmantne naerupall ja kasvab ta tõesti nii kiiresti, et see on lausa hirmutav (nagu tädi Tupsu ütles:”Panen siis varsti outfiti Tema ülikooli lõpetamiseks valmis 😉 ). 12.10 (1 kuu ja 8 päeva vanusena) kaalub ta juba 1kg rohkem kui sündides (4360kg) ja on 7cm pikem (57cm). Arst mõõtis teda koguni 3 korda, kuna keeldus uskumast, et nii palju on juba pikkust visanud, mina ise ka ei uskunud – meie oivaline pikakoivaline! Mõtlesingi, et üht äkki  jäid kõik riided kuidagi lühikeseks ja ootan juba huviga järgmist arsti visiiti (5 päeva pärast).

Aaron on äärmiselt terane, tunneb ja eristab hääli, jälgib liikumist ning naeratab VÄGA teadlikult (eriti kõikidele ilusatele tädidele) ja muidugi hoiab tublisti oma pead. Ta JUMALDAB vett ja vanniskäiguga suudab ta oma pikki koibi sulistades terve vannitoa märjaks pritsida.

Iga päevaga õpime teineteist paremini tundma ja mõnipäev on Ta mu jaoks üks suur müsteerium ning mõnipäev on kõik nii helge ja hea. Imelik asi on see armastus … ühteaegu nii valus ja samas nii magus.

ISSI

Nagu juba emme kirjutas, siis issi pidi ka sel kuul tööreisil käima. Nõusolek sinna minekuks sai antud enne lapse sündi ja eeldasime, et küll me selleks ajaks oleme juba kohanenud ja saame kenasti hakkama. Nagu öeldakse – assumption is mother of all … Tagant järgi on seda küll väga lihtne öelda, aga ma kohe kindlasti poleks pidanud komandeeringusse sõitma. Kui Sinu abikaasa nutab teisel pool telefoni ja Sa oled ise 4000km eemal, siis see ongi ilmselt “abituse” definitsioon. Aga see selleks, nüüd tundub kõik ülesmäge minevat 🙂

Kui minu eelmise postituse peale öeldi, et see esimene kuu on ikkagi palju raskem tegelikkuses, kui mina seda kirjeldasin, siis reaalsuses oligi üpris kerge. Teine kuu oli hoopis midagi muud. Kutt on kenasti oma hääle puhtaks nö köhinud ning kui talle midagi ei meeldi või kuskil aia! on, siis sellest ta annab nüüd väga selgehäälselt teada. Õhtud mööduvad enamasti teda süles hoides/kussutades ja toas ringi kõndides. Räägitakse, et biitseptsid saavad uhked olema varsti … Siis kui tema häälekas arvamuse avaldamine on läbi, ega Sa teda siis oma voodi magama ei saa panna, talle ikka meeldib kõige rohkem issi süles magada. Ja nii ongi palju neid õhtuid, kus issi on pikali diivani peale magama jäänud, laps rinnul. Nutikell küll ütleb, et magan täpselt piisavalt, aga ma arvan, et ta ei tea, mis tunne on lapsevanem olla! 🙂

Väga palju räägitakse rasedatest naistest, kui kohutavatest emotsionaalsetest pommidest. Minu Triinu puhul seda ma (õnneks) küll ei täheldanud ehk ei olnud midagi hullu. Samas ei räägita jällegi üldse peale sündi emotsionaalsetest naistest ning see on minu jaoks üks kõige keerulisemaid aspekte olnud lapsevanema elu juures. Ma saan väga hästi lapsega hakkama, täiesti külma kõhuga, aga naistega on asi palju keerulisem 🙂

Muud oskused, mida olen ja oleme omandanud viimasel ajal – kuidas 2km kaugusel asuvasse poodi ja tagasi sõita vähemalt 20km pikka marsruuti pidi; umbes mitusada erinevat (ja ülimalt veidrat) häälitsust lapse tähelepanu võitmiseks; kuidas laps süles ise süüa jne jne!

3nda kuuni!

#triinujatanel



12 thoughts on “2 kuu vanune”

  • Mulle hullult meeldib teie juures see, et räägite ka sellest “ reaalsest elust. “ Jälgin Triinu instagram’i ja kui ta siin ei kirjutaks, et tegelikult nutab mõni päev beebiga võidu, siis ega keegi ei teaks ka.
    Aga igaljuhul lugesin seda ja tundsin end ka ära seal. Kui mees pidi minema hädaolukorras eemale tööle, oli minulgi selliseid päevi. Samas, see kõik teeb meid, naisi, ainult tugevamaks!

    Olgu tublid ja Aaronile palju õnne! 🙂

    • Aitäh, anname endast parima ja oleme ausad 🙂 Eks tavaliselt rasketest asjadest ei räägitagi, tahetakse kiirelt unustada.
      Aitäh ja püüame!

  • Ma tean täpselt mida sa tunned, kui poja sündis siis lohutasin ennast iga kuu sellega,et olgu 1 kuu veel siis pidid need gaasid üle minema, elasimegi 1 kuu korraga, gaasid olid kuskil 9nda kuuni päris hullud tal,lugesin erinevaid viise kuidas last aidata, proovisime tilkasid, võimlesime aga midagi ei aidanud või noh tegelikult aitas see kui jälgisin mida söön, kui sõin piimatooteid siis olin kindel,et õhtu on hull, sellepärast loobusin lõpuks nendest, kohvi jõin ka 1kord nädalas,sest muidu oli asi jama. Tihti oligi nii,et kõihutasin last öösel 4-5 kuniks ta magama jääb ja kui issi ärkab siis läksime meie magama, tõmbasime äpi kus on erinevad hääled beebidele ja nii uskumatu kui see ka pole jäi laps just tolmuimeja hääle peale magama. Igatahes edu teile, Olete imelised vanemad!

    • Söökide vältimist ja helisid oleme ka proovinud lisaks kõigele muule aga ei midagi … hetkel tundub apteegitilli tee siiani parim variant olevat aga elame näeme 😊
      Aitäh ilusate sõnade eest!

  • Nagu deja vu. Kui mu poiss sama vana oli, siis meil oli issi tihti kaua tööl. Ja siis oledki lapsega üksi, ise nagu räämas mersu, söömata, joomata ja nutad koos lapsega. Aga niiiiiiiiiiii väärt! Jõudu ja jaksu!

  • Te olete väga tublid vanemad. Teete oma lapse jaoks kõik mis võimalik (: Ka see, kui väikese pausi teete ja eemal olete, on tegelikult lapsele hea. Tagasi lähete ju uute ja värskete mõtete ja emotsiooniga.

    Meil oli ka raske algus. Kui mees ütles lapse 3ndal elunädalal, et läheb sõbraga mõneks tunniks kinno, puhkesin nutma. Kuidas ma beebiga küll üksi hakkama saan? Minu mehel on iga kuu vähemalt üks nädalane komandeering, vahel ka pikem. Esimesel korral planeerisin omale igaks päevaks kellegi külla. Algul oli sugulane paar ööd meil ja siis jörgnevad päevad tulid erinevad sõbranna kohe peale tööd ja olid seni kuni laps ööunne jäi. Nüüd, praegu, kui laps on veidi üle 4k, olen ma alles temaga terve nädala üksi olnud. Seega, Triinu, teed nii mõnelegi siin silmad ette 🙂

    Mäletan esimest korda kui mees nädalaks ära läks. Sugulane tuli teisel päeval. Olin ka nii ahastuses ja ootasin kannatamatult. Nii kui ta uksest sisse astus, andsin lapse üle ja läksin nutsin end teises toas tühjaks. Tunnike omaette olemast ja kõik oli jälle parem (: Proovige teinekord lihtsalt leida keegi, kes tuleks külla ja jutustaks veidi. Ma tean, see tundub mõttetu, kui laps röögib, aga ta ju nutab siis ka, kui kedagi külas ei ole.

    On päevi, kus kööki üldse ei jõua… Kaalule mõjub see muidugi imeliselt 😀 Meil on varutud palju küpsiseid ja komme, mida lihtsalt möödaminnes suhu pista. Abiks ikka. Tehke ka omale mingi varu, kui päris suhkrut ei taha, siis kindlasti leiate meelepärasemaid snäkke, mis lihtsalt võivadki laual seista (: Ja igasugused pool valmistoidud on abiks. Ja võtangi külmkapist möödaminnes kas juustu-või singiviilu- kes neid võileibu viitsib teha. Ka kiirnuudlid on paremad kui mitte midagi (: Ära unusta vett! Minul on igas toas 0.5l pudeliga kraanivesi ja olen kus ma olen, ükskõik mis asendis, juua tuleb (:

    See kussutamine ja nutt tundub lõputu, aga kuukene või kaks veel ja unustatud teema. Kui nii võtta, siis ju polegi palju? Meid aitas Biolatte L+ Cuplaton, või aeg, ei teagi (: Te saate ilusti hakkama (:

  • Hei,
    Wow, aitäh nii pika ja armsa tagasiside eest 🙂
    Mina jäin üksi juba jah kolmandast nädalast, kui Tanelil tuli tööle naasta. Tegelikult katsetasime juba teisel nädalal üksi olekut, saatsin ise Taneli trenni ja nn “harjutasin”.
    Tol perioodil mul sõbranna tegelikult käis ka täitsa külas ühel õhtul ja sellest oli tõesti palju abi, ise mõtlesin, et oleksin võinud ju ema terveks nädalavahetuseks kutsuda, aga millegi pärast oli mul vaja kangelast mängida ja kõigega ise hakkama saada, tagantjärele tarkus.
    Ma tegelikult olen algusest peale poisiga väga palju õues liikunud ja värske õhk aitab pea selgeks saada, sel nädalal oli küll keeruline sest ta nuttis ka õues kärus. Õues käies proovin poest alati läbi hüpata ja omale magusat haarata (imetamisega on teadagi, see isu lõputu). Vett joon muidu ca 3l päevas ja jälgin seda, aga sel raskel nädalal läks kõik, mis minna sai valesti nii ka vee joomisega.

    Teisest elukuust alates võin öelda, et me elu on oluliselt kergem 🙂 Cuplatoni võtame algusest peale ja apteegitilli teed joon nii mina, kui annan lusikaga poisile juurde ja see tundub meil nüüd ainsana toimivat 🙂 Ise lohutasin ennast ka sellega, et päevas on 24h tundi ja kui neist 3-4h ta nutab siis tegelikult on ju 20-21h ilusat aega 🙂 ja nii ei tundugi see algus nii raske 😀
    Aitäh Sulle kõige eest! 🙂

  • Ma tean seda kõike nii hästi! Ma tahtsin öelda, et on ok, kui ei ole unerežiimi või asjad ei lähe justkui kirjade järgi (ehk nii nagu oled kuulnud teistel minevat, kes muudkui “head” nõu annavad). Võtke päev korraga, Triinu, joo hästi palju vett ja teed, ka see on elupäästja ja armastage ning kaisutage oma last nii palju kui võimalik, see on kõik, mida ta vajab ja ainus nõu,mida ma annan, mis päriselt ka aitab. Kõike muud tehke loominguliselt ja mis peamine, ilma süümekateta! Ükski beebi ei jää rahutuks, võta hetk korraga ja tee, mida tunned, ära kuula kellegi sedasorti nõu,mis sind halvasti tundma paneb. Ainult teie pere ja teie laps on a ja o ning ainult teie tunnete teda kõige paremini. Mis siis, et magama jääb kasvõi kell 3, kui sedagi ning sa ei julge kellelegi öelda, et ei ole kollast kellani rutiini jne mis justkui teistel tundub olevat. Või et kuhugi minek, kasvõi toidupoodi tundub ületamatu. Või jalutuskäik vankriga tundub nagu suur ettevõtmine, mis terve keha värisema ja higistama paneb, sest seegi tundub üle jõu käivat. Mul oli see beebi, kes ei maganud öö ega päevaund, vaid 20-30 min järjest ja nii kuude kaupa, alles nädal enne aastaseks saamist läks asi paika. Loe ka kasvuspurtide kohta, mind see lohutas ja aitas last paremini mõista, mida ta läbi elab. Aga raske oli, mina sealjuures olin söömata, joomata, nutsin, tundsin end üksinda selle murega, sest mulle öeldi, et ma ei ole piisavalt tugev või range unekooliga (mis on muide beebidele vaimselt traumeeriv ja võib viia ajukahjustuseni). Mäletan, kuidas istusin ühel õhtul laua taga, silme ees virvendas ja nutsin, kui sõin enda hommikul tehtud ning õhtuks ära kuivanud võileiba ja tundsin, et ma olen läbikukkunud, tõenäoliselt varsti lõppemas. Sest füüsiliselt magamatus mõjub seesuguselt, et sa ei suuda tasakaalugi või silmanägemist säilitada, kuidas peaks siis olema eeskujuks lapsele. Nüüd, kui mul on laps aasta ja 4 kuune, tean, et kõik mured on tõesti mööduvad – me proovisime mehega kuude kaupa KÕIKE, aga ainult aeg ja suur armastus olid asjad, mis aitasid, ei mingid režiimid, unekoolid, vaid puhtalt hetk korraga ja instinktid, mida tuleb usaldada. Kallistage, musitage oma last nii palju kui võimalik ning aidake teineteist, te olete tublid! Nagu öeldakse -beebiga päevad on pikad, aga aastad on lühikesed.

    • Aitäh, Lilli!
      See on üks tõsiselt siiras, armas ja tore tagasiside ning nõuanne.
      Selle kuu lõpus jõudsime ise ka tõdemuseni, et kõige tähtsam on armastus ja lähedus. Tuleb lõpetada enese võrdelmine teistega ja meeleheitlikult iga nõuande järelekatsetamine ning lihtsalt kuulata ja proovida mõista oma last. Elu läks tõesti palju kergemaks…

      Ütlen siira ja suure AITÄH Sulle!
      Triinu

  • Ma armastan lugeda blogisid, kus saan aru, et ausus pole maailmast kadunud. Kui minu beebs sündis 1a 10k tagasi, siis olin seisus, kus mõtlesin et “mis see ära ei ole. Ta magab, sööb ja kakab”.. reaalsus oli sama mis teil. Alates teisest elupäevast tekkisid meil kohutavad gaasid ja koolikud, nii päeval kui ka õhtul. Ma olin täiesti hirmul õhtute ees, sest alates 21st hakkab pihta meeletu ja südantlõhestav nutt, mis lõppes lapsel hingamisraskustega. Ta kõõksus ainult lõpuks ja ma olin paanikas. Nutsin, nutsin, nutsin. Olin närviline ja elasin enda pahameelt abikaasa peal välja. Õnneks üldjuhul abikaaasa sai lapse rahulikuks ja lõpuks kui mu tissi külge nõus oli tulema, lõppes see õudus. Minu jaoks oli esimene aasta KÕIGE raskem. Need gaasid, hambad.. üks hullus lõppes, teine algas. Julgen väita, et kogu selle aja jooksul kui olen kandnud tiitel EMA, võin kahe käe peal kokku lugeda ööd, kus olen maganud terve öö. Tunnen, et see jääbki mu rutiiniks juba 😀 teeme abikaasaga nalja juba, et pezb kiiremas korras uue beebsu tekitama, et muidu ükshetk harjun täisväärtusliku unega. Triinu ja loomulikult ka Tanel, te olete imelised! Lihtsalt see pisike inimene paneb teie närvisüsteemi ja vaimset tasakaalu proovile. 🤗

    • Hei, Liis!
      Aitäh ilusate sõnade eest! 🙂
      Tore on teada, et me pole “üksi” ja et teised teevad tegelikult sama kadalipu läbi, lihtsalt sellest väga ei räägita.
      Proovile paneb kindlasti ja kõvasti õpetab kannatlikkust ka 🙂

      Triinu

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *