Triinu ja Tanel Aruoja

3 kuu vanune

3 kuu vanune

ISSI

Aaroni kolmandal elukuul oli minu esimene isadepäev ning pean ütlema, et isaks olemine on väga vinge! Tüüp on ümaralt 22 tundi ööpäevas väga tubli poiss ning vähemalt mind need ca 2 tundi õhtust jonni ei heiduta. See kuidas ta enamasti itsitab ja särab, päev-päevalt aina asjalikumaks muutub, pilk terasamaks läheb, Sinu häälele reageerib, püüdes asju juba krabada, väga tublilt pead hoiab, koos võimlemas käia, meie pikad jalutustiirud ja nii edasi ja edasi, see on hindamatu. Kõige muu jaoks on Mastercard! Nii nagu ühes tuntud jalkareklaamis öeldakse.

Kui Triinu aasta esimesel nädalal positiivse testi sooritas ning saime teada, et kuskil septembrist meie elu ilmselt ilma sidurita käiku vahetab (see on minu tädi kirjeldus lapsevanemaks saamisele), siis saigi kogu aasta puhkused nii planeeritud, et kuni sünnini olen pigem tööpostil ja hoian puhkusepäevad aasta lõppu, et võimalikult palju kodus olla. Novembris nüüd oligi kaks nädalaajast puhkust, mil olin stay-at-home dad. Ja kui ma kasutan sõna “puhkus”, siis selle all ma mõtlen pigem seda, et ma ei olnud kontoris, vaid olin kodus ja andsin Triinule oma aega nii palju kui võimalik. Ja selle aja jooksul nägin kõike seda, millest ma tegelikult ilma jään. Eriti just hommikused ärkamised, kui A-Aron on eriti suur naerupall.

Olen suur hipp-hopp muusika austaja ning nädal aega tagasi avastasin enda jaoks Macklemore’i uue singli “Excavate” ning selles laulus on üks fraas, millega saan enda jaoks väga hästi kokku võtta kõik need ägedad hetked pojakesega:

“And being like, yeah, that’s my kid!”

Sattusin peale ka ühele telereklaamile, kus promotakse seda, et isad võimalikult palju oma lastega kodus oleks ning minu arust on see üks ütlemata kiiduväärt ettevõtmine. Ühiskonnas on mõistagi palju tõsisemaid probleeme, millega peab tegelema, aga ka selline teema tahab kindlasti tähelepanu! Kampaania leht on siin – www.papsigakodus.ee.

Ma ise olen meeletu kannatusega, isana olen avastanud, endalegi üllatusena, et see piir on ikka väga kaugel, kuid pean tunnistama, et üks õhtu oli küll, kus ka minul seieri punasesse viskas. Nimelt proovisime lapsele magamaminekut õpetada ja püüdsime ikka teda oma voodisse panna, aga sellele järgnes võimas protest. Ja kui õhtu jooksul on vaja teda 5-6 korda süles maha rahustada (ja ta rahuneb siis, kui magama jääb), kui ta üpris valjult karjub, siis korra sai ka mul mõõt täis. Kuid ainult korraks, läksin Bellaga õue jalutama ja kõik oli jälle hästi 🙂 . Tegin veel Triinule ukse peal nalja, et “see on see moment, kus mees ütleb naisele, et läheb korraks koeraga välja ja tuleb kolme päeva pärast!” 😀 .

Mainin ära ka selle, et poisiklutt on viimase nädalaga raskeks muutunud 🙂 . Kui varem võisin teda õhtu otsa süles tassida, siis nüüd väga enam mitte. Aga kõik, mis ei tapa, teeb (biitseptsid) tugevamaks!

EMME

Kunagi, kui ma raamatuid müümas käisin, ütles üks mu mentoreid: “Kui sa arvad, et raamatumüük on raske, siis oota kuni Sa lapsevanemaks saad!” Nüüd ma siis tean, mida ta mõtles …

Möödunud kuu algas üsna rahulikult, koolikuvalud muutusid lühemaks ja talutavamaks, imetamine muutus loomulikumaks/lihtsamaks ja sellega kaasneva ülemõtlemise püüdsin lõpetada (kas jagub? kas ta saab kõhu täis?) ning õhtustele unedele tuli nutvat last kussutada vaid ca 9-20min, varasema mitme tunni asemel. As they say, this too shall pass.

Käisin Aaroniga esimest korda ka võimlemas (15.11), ta oli hiiglama tubli poiss ja juba järgmisel päeval keeras ta ennast 2 korda järjest seljalt kõhule (2 kuu ja 12 päeva vanusena). Esiti arvasin, et tegemist oli juhusliku keeramisega, aga järgmises trennis füsioterapeut kinnitas, et see kutt keerab ikka täitsa teadlikult ja ainuke kurb asi selle juures on see, et järelikult tulevad ka kõik muud asjad ülikiiresti ja ta saab lihtsalt ruttu suureks.

Kuu keskpaigas jõudsime tõdemusele – Aaron PEAB hakkama oma voodis magama (seni on ta meil kaisus tudunud). Nüüd, kus ta end voodis juba usinalt keerutab, peab see lõppema ja pealegi vajame kõik täisväärtuslikku und. Seega hakkasime Teda esiti lõunauinakuteks oma voodisse harjutama, et ta selle keskkonnaga lepiks ja proovisime siis mõnel õhtul ka, aga see tõi kaasa KATASTROOFI. Lisaks 20min tavapärasele jorisemisele issi süles, kui ta avastas, et on maha pandud, järgnes vähemalt tunnike hüsteerilist nuttu, kuniks ta lihtsalt issiga koos voodisse vajus ja ikka kaisus magas. Kas olime enesele teinud 2 kuuga karuteene ja teisiti ta enam ei magagi või tahab ta lihtsalt lähedust ja on natuke vara veel?

Taaskord jõudsime tõdemusele, et me ei tea lapsevanemaks olemisest ikka mitte mõhkugi … ja tekkis küsimus, miks ometi nendest asjadest ei räägita? Milleks Perekool ja esmane abi haiglas (kui seda üldse õnnestub saada)? Kõik räägivad ainult rasedusest ja sünnitamisest, aga miks keegi ei õpeta, kuidas lapsed magavad, millised on nende unefaasid, miks keegi ei räägi päriselt, millised raskused võivad kaasneda imetamisega või kuidas oma nutva naisega toime tulla enne, kui asi hull on? Miks me saame abi alles siis, kui häda on käes ja sedagi pikas järjekorras oodates? Teema on valus, ma saan aru, sellepärast ollaksegi vait ja noh, kannatatakse ära (eestlane on hea kannataja), sest see kõik ju möödub, aga kui palju lihtsam oleks, kui me vähemalt teaksime valmis olla. Kui palju vähem valu, pisaraid, stressi ja depressiooni …

Soetasime omale heade soovituste najal raamatu “Hea magaja”. Rääkisime omavahel kõik läbi ja koostasime konkreetse magamamineku rutiini. AGA ükskõik, mis kell me Aaronit magama panna ei üritanud (20, 19 või 18:30) nuttis ta vastavalt siis 2-4,5h ja kustus ikka enne südaööd meie kaisus. Nädala möödudes saime aru, et see EI TOIMI ja siit tuleb minu vanemaks olemise kõige suurem õppetund (seni!):

“Comparison is a killer of joy” … ehk enese võrdlemine teistega on rõõmu tapja.

Igaühel on oma koorem kanda ja meie oma on õhtune magamaminek. Aaron ei ole musterlaps, kes uinuks ise üksi oma voodis (või toas), ta tahab kaisutamist ning lähedust ja nii lihtsalt on (lisan, et tõesti oleme kõike proovinud ja ütlen AITÄH kõikidele nõuandjatele ning palun enam mitte soovitusi saata). Meie laps lihtsalt on selline ja kõik, mis ma praegu teha saan, on seda aktsepteerida ja kulgeda Tema rütmis. Armastada Teda just sellisena nagu Ta on! Kõigel on oma aeg ja usun, et kõik loksub ise paika … Peale reeglitest, õpetustest ja raamatus kirjutatust lahti laskmist läks meie elu poole kergemaks. Las Ta siis uinub hilja, mis seal ikka, vähemalt ei nuta Ta tundide viisi, ega ole meie peale kuri, et me teda väevõimuga varakult magama sunnime. Ta uinub endiselt süles, mööda tuba ringi jalutades ja väikese jorisemisega, aga seda juba vaid loetud minutitega. Öösel “teisaldame” ta kaisust oma võrevoodisse (mis nüüd asub meie voodi kõrval ja millelt me ühe külje maha võtsime) ning selles uinub ta ka öösel peale söömist rahulikult ise.

Mis tegelikult siis on oluline? Kas raamatutes üles kirjutatud unerütm (mis ei pruugigi kõigile sobida, oleme ju kõik erinevad ja isemoodi) või puhanud, rahulik ja õnnelik perekond?

Iga päev toob järjest rohkem oskusi, õnnestumisi, naeru ja rõõmu ning raskused ununevad selle kõrval tõesti kiiresti. Vaatan Teda ja tunnen uhkust, vaatan Teda ja mõtlen pisarsilmil, kui imeline olend ta on ja imestan, kui piiritu ja tingimusteta on emaarmastus!

#triinujatanel



12 thoughts on “3 kuu vanune”

  • Kõik lapsed ongi erinevad ja nii palju, kui need 3,5 kuud beebiga mind õpetanud on, siis ikka tasubki ainult oma last nö kuulata. Meil on ka suur kaisusõber ja praegu magab siiani öösiti mul kaisus. Olen ka nii palju mõelnud, et issand, ta peaks ikkagi oma voodis magama, aga noo miks tegelikult, kui see talle praegu ei sobi. Ta on ju ikkagi veel nii väike ja vajabki lähedust. Päeval ta pole nt nõus üldse toas magama – ainult vankris. Ja õhtuti käis meil samuti suur-suur kisamine mitmeid tunde, tegime igasugu trikke. Nüüd oleme VIST targemad ja katsume ikka tema rütmis kulgeda ehk magama alles siis, kui ikka näha on, et lapsel on uni silmas. Aga ega see magamajäämine siis sellegipoolest lihtne pole. 😀 igatahes, tublid olete ja ikka jaksu teile! Te pole nende mõtete ja jauramistega üksinda! 🙂

  • Mu beebi, kes praegu 4k8p ja meie õhtud olid samasugused- nutt mitu tundi, hilja magama, kussutamine. Nüüd on nii juba kuskil kuu aega olnud, et ei pea enam magama kussutama, ei pane teda kindlal kellaajal voodisse, sest meie puhul see ei toimi, läheb õhtul magama just siis kui ta ongi väsinud, üldiselt kuskil 22-23 ajal. Ja oma uned teeb ta ka kõik oma voodis nüüd, panen ta voodisse, luti suhu ja ootan kuniks ta uinub. See, et varem pidin teda kussutama…ta ilmselt polnud varem lihtsalt valmis selleks, et iseseisvalt uinuda, nüüd kõik päevauned on kas oma voodis või kärus.
    Seega, mul otseselt mingit soovitust õnneks pole, aga jagasin vaid oma kogemust. Mäletan, kuidas mõtlesin, et kas päriselt ka peamegi jääma igaõhtu teda magama kussutama, õnneks see ajaga möödus 🙂

  • Tere!
    Teil on imearmas väike poeg!
    Kaisus magamisest aga väike (toetav) kommentaar. Titad vajavad hästi palju lähedust ning helluse andmisega ära hellitada ei saa. Minu enda kaheksa kuune poeg magab kaisus ja vahetevahel öösiti panen ta tema võrevoodisse magama, mis samamoodi asub meie voodi kõrval. Aga peale selle, et ta on kaisusmagaja, on ta vaid korra haige olnud, millest vaid üks päev oli hull. Panen selle läheduse andmise arvele, kuna tõesti oleme issiga tema jaoks just nii palju olemas, kui TEMA seda soovib. Ta oli ju üheksa kuud minu kõhus, miks peaks ta nüüd, kui iga päev tohutult õpib ja areneb, üksi olema? Kui endal raske päev, siis on ju samamoodi parim asi kallima kaisu. Lisaks, üks väike tüdruk ütles oma emale üht, mida meenutan, kui endal just kõige mugavam magada pole ühe laiutava härra tõttu:” aga emme, miks pean mina magama üksi teises toas, kui olen alles kolmene, kuid teie issiga koos saate magada?”.
    Edu, jaksu ja kannatust koos kasvamisel! Juba liiga ruttu on nad väga iseseisvad ja hakkavad maailma avastama ning ka veidi pättust tegema 🙂

    • Tere, Maarja!
      Aitäh, kaisutame jah edasi täpselt niikaua, kui Ta seda vajab 🙂
      Eks see aeg, kus paljalt musi või kalli peale öeldakse varsti: “Mhh, emme ära tee …”, tuleb nii kui nii hirmus kiiresti.
      Küll kõik loksub ise paika! 🙂

  • Mul laps hetkel 1a1k, esimestel kuudel jäi ööunne 23-24 paiku, mõtlesin, et kas nii jääbki, sest teistel lähevad lapsed ju oluliselt varem ööunne. Aga kulgesime lapse rütmis ja vist 4-5 kuu vanuses hakkas ise jääma ööunne kella 19 paiku ja seda tänaseni nii 😀 Uinumine muutus lihtsamaks ka vist umbes sel ajal, enne seda jäi põhiliselt ainult rinna otsas magama. Alguses magas ka kaisus, oli lihtne rinnaga toita, tihti jäin magama enne kui laps söödetud sai 😀 Umbes 5-6 kuusena harjutasime ise uinuma, tundus, et laps oli selleks sel ajal valmis, ning harjus sellega paari päevaga 🙂 ja seda ilma jonnita, ainult natuke jorinat. Meie kogemus igatahes ütleb, et tuleb lapse rütmis kulgeda ja kõik tuleb siis kui laps selleks valmis 🙂

  • Kõige pealt suured tänud oma lugu jagamast! Väga värskendav on lugeda nö päris elu. Mulle tundus pidevalt, et kõigi teiste beebid uinuvad õndsalt oma voodis kell 19 ilma igasuguse nututa. Meil läks teisiti – tita jäi magama ainult kussutades ning samuti õhtul 23-24. Kuulates teiste soovitusi, kuidas me teeme omale karuteene, kui teda palli peal kussutame (see oli ka ainus vahend, mis gaaside puhul aitas) ja et laps peaks ikka palju varem magama minema. Elasin seda tükk aega üle, kuid siis otsustasin, et kõik – elame lapse rütmis ning küll kõik paika loksub. Harjub ju temagi veel selle eluga nagu meiegi. Ja kui seda stressi enam polnud, siis pauh – 1 p pärast 3. kuu sünnipäeva uinus ta oma voodis iseseisvalt ilma nututa. Kujutate ette mu õnnejoovastust! 😊 Siis sain aru, et see on see märk ja hakkasin tal iga päev uinudes “kätt hoidma”. Algul pahandas rohkem, nüüd pea 4-kuuselt uinub ise, kui tema kõrval olen. Järgmine samm on juba see, et jätan ta päris üksi voodisse. Samm-sammu haaval ja oma lapse reaktsioone/vajadusi järgides. Loodan, et ka teil kōik laabub. Soovin teile kannatlikku meelt ja stressivaba elu! 🙂

    • Tere!
      Aitäh nii ausa ja julgustava kommentaari eest.
      Usume, et meil loksub ka kõik ise paika ja oma voodis magamisel on samuti oma aeg.

      #triinujatanel

  • Lapsed ongi erinevad ja tõepoolest võrdlemine või teise ema kogemus enda lapse peal tihtilugu ei toimi.
    Tuleb kuulata oma sisetunnet ja nn. emainstinkti , kui tunned et miski on õige või vale siis nii on, vahet ei ole mida teised korrutavad või spetsialistid kirjutavad.
    Meil oli samuti imetamisega algul raske, rippus 24h sisuliselt rinna küljes ja kõik korrutasid, et ta jääbki nii tegema. Anna 15min rinda ja peab õppima, et tuleb selle aja jooksul süüa ja las siis nutab aga nii õpib, + tuleb tekitada 2,5h söögivahed jne..
    Tundsin, et see pole õige ja andsin ikka nii tihti kui beebi tahtis ja see etapp möödus iseenesest, laps ilmselt tekitas piima juurde ja tahtis lähedust.
    Teine teema oli meil magamisega. Lühidalt, väga kehv magaja, algselt 20min uinakud, siis 30min ja alles peale aastat tegi üle 1tunniseid uinakuid. Öösel tahtis ainult kussutamist ja muud moodi ei leppinud.
    Kõik rääkisid, et sa pead õpetama magamist, las nutab magama jnejne.
    Tundsin, et on vale ja kussutasime mehega korda mööda öösiti. Mida kuud edasi seda vähem oli kordi kui kussutamist öösel vajas. + magama jäi ta ainult rinnaga, mille lõpetasime aasta ja 3 kuuselt ja peale seda ainult kussutades, ise voodis ta magama ei jäänud vaid läks päris hüsteeriliseks see nutt.
    Aastaselt veel kussutasime öösel 5-6 korda, pooleteist aastaselt veel 3-4 korda, heal juhul 2x ja nüüd on aasta 9kuune ja praegu jääb lõunal ja õhtul ise magama, magab lõunal jutti 1,5h. Öösel ärkab, aga piisab kaisutamisest ja nüüd juba olemegi otsustanud uue beebi saada , sest see kõik on mööduv.
    Oi, kui palju nutetud öid ja erinevaid mõtteid, et äkki peaks tegema nutukooli jnejne aga tuleb järgida südant, mis ütleb mis su lapsele parim.
    Aasta ja 9 kuu jooksul on sekka sattunud ehk ca 5-10 ööd , kus on maganud öö läbi ärkamiseta, üleeile oli 1x nendest.
    Jõudu Teile, hoidke üksteist selgena ja ärge võrrelge teiste lapsi enda omaga. Rahulikke öid !

    • Tere!
      Aitäh, nii ausa ja siira kommentaari eest.
      Kuulame südamehäält ja teeme nii nagu on lapsele meie arust parim 🙂

      #triinujatanel

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *