Triinu ja Tanel Aruoja

Lapsega võimlema Väike Päike Lasteklubisse

Lapsega võimlema Väike Päike Lasteklubisse

Hei,

Kui Aaron sai 2,5 kuuseks, hakkasime Temaga võimlemas käima. Sellega seoses tekkis lugejatel/jälgijatel väga palju küsimusi ja otsustasime siis sellest natuke pikemalt kirjutada.

Esiteks on A täiesti terve poiss, ühtegi lisavolti kuskile ei ole, puusad on korras ja liiga palju ühele poole ka ei vaata ehk trennis ei käi me kohe üldse mitte sellepärast, et meil midagi viga oleks. Täpselt sama lugu on massaažiga – A käib koos meiega massaažis selleks, et terve olla, mitte sellepärast, et kuskilt midagi pahasti oleks. Meie pere massöör ütles koguni, et nii harva tuleb tema juurde lapsi, kellel midagi viga ei ole (mis on tegelikult väga kurb). Oleme Taneliga mõlemad seda meelt, et kui endaga regulaarselt ja konstantselt tööd teha, oleme kindlasti rahulolevamad ja tervemad ning haigusi tuleb ennetada, mitte tegutseda ainult siis, kui asjad juba halvasti on.

Olen koguaeg hästi aktiivne olnud ja ei oska “niisama” olla ja teadsin, et kui poiss sünnib, hakkan kindlasti Temaga kuskil käima. Esmalt sellepärast, et lihtsalt Temaga koos midagi teha ja Teda arendada ning teisalt ka sellepärast, et kodust välja saada. Olgem ausad, ühe emme elu ei ole lihtne ja kui 24/7 keerleb see ühe väikese inimese söömise, kakamise, karjumise põhjuse väljanuputamise ja magamise ümber, võib see üsna kiirelt üksluiseks muutuda. Nii siis otsisin omale kohta ja jalutades hakkas silma “Väike Päike Lasteklubi” silt, mis on meie kodust ca 5 min jalutuskäigu kaugusel (hurraa, kui mugav). Helistasin siis ja andsin teada, et soovin tulla võimlema ja mind tervitati äärmiselt sõbralikult ning paluti kaasa võtta tekk ning panna poiss lühikese käisega body‘sse ning olin oodatud.

Muidugi oli natuke hirmus ka ja peas keerlesid igasugused mõtted/hirmud. Olles alles esimest korda ema ja natuke ebakindel selle väikese tegelase suhtes, ei tea ju kunagi, mis tema asjast arvab. Kuidas ma hakkama saan? Kas ta jaksab nii kaua üleval olla? Aga kui ta on väsinud ja trenn kattub uneajaga, kas ma siis jätan minemata? Mis ma siis teen, kui ta kõigi ees karjuma hakkab? Aga kui tal äkki kõht tühjaks läheb, kus ma siis imetan? Kas ta üldse on nõus minuga koostööd tegema jne jne? Mõtlesin, et tühja kah, kui ei proovi, ei saa teada. Siinkohal, kutsun kõiki emmesid üles natuke julgemad ja endesekindlamad olema, lapsed ikka karjuvad ja see on okei!

Otseloomulikult kattus trenniaeg uneajaga ehk magama oleks pidanud ta uuesti minema siis, kui trenn algas, aga kuidagi õnnestus mul ta veel enne trenni 20 minutilisele uinakule meelitada. Minu arust ongi beebidega nii, et nad teevad risti vastupidi sinu plaanidele 😀 (ehk magab, siis kui ei peaks ja vastupidi).

Laagri Väike-Päike lasteklubi asub eramajade rajoonis ja on rajatudki ühte eramajja. Lisaks on neil lasteklubi veel Mustamäel, Viimsis, kesklinnas ja Tartus. Laagri asukoht on väga targasti valitud (teiste kohta ma kommenteerida ei oska) – eramajade vahel on rahulik, mõnus ja turvaline enne/pärast trenni jalutada.

Maja ise on hubane ja soe ning tekitab koduse tunde ja lihtne on end kohe üsna mugavalt tunda. Lisaks laste võimlemisele pakuvad nad erinevaid huviringe (muusika, loovus), massaaži ja ujutamist. Viimast tahtsime Aaroniga ka proovida, aga õpetaja ajagraafik oli enne pühi nii täis, et ühist aega ei õnnestunudki kohe leida. Lasteklubis on võimalik veel ka näiteks sünnipäevapidu korraldada ja neil on ka oma füsioterapeut ja psühholoog majas olemas. Igati mitmekülgne ja mõnus!

Aga siis trennist endast ka. Minu Aaron oli eriti tubli ja rõõmsameelne ning tegi kõike suurima hea meelega kaasa, talle on üldse igasugune hüpitamine ja kiigutamine alati väga meeldinud ja meil oli ka lihtsalt hea päev. Trennis õppisime keeramist ja ta sai asja kohe käppa ning järgmisel päeval kodus tegi juba ise proovi. Kui õhtul issile kodus näitasime, mida kõike me õppisime, tahtis issi ka kohe trenni tulla, et sama julguse sisse saada ja harjutusi õigesti ja ohutult teha.

Trenni on täiesti OK ka kolmekesi tulla ja veel ägedam kas või kahekesi koos issiga (uskuge mind, te pole üksi ja ainsad). Meie pere toetab igati isside kaasamist kõigesse ja nii peakski olema!

Mõned trikid on lihtsamad, mõned raskemad (ühte näiteks julgeb meie peres ainult issi teha, selle nimi on “vurr”). Enamasti pakuvad nad kõik pisikestele rõõmu ja kui neile miski ikkagi ei meeldi, küll nad siis ise häälekalt märku annavad. Mõni päev nad lihtsalt ei olegi koostööaltid ja see on ka okei, ega endalgi pole ju alati trennituju. Täiesti okei on ka lihtsalt kõrvalt vaadata ja näiteks beebit imetada. Treener ütles, et tihti esimeses trennis neile meeldibki olukorda eemalt jälgida ja sellest pole midagi. Äge on aga see, et esimene trenn on täiesti tasuta, seega saad lihtsalt proovima minna, kas üldse meeldib ja ei kaota midagi.

Kuna liigutamist on päris palju ja beebi ju töötab justkui raskus omaette, siis soovitan endalgi mugavad ja sportlikud riided selga panna ning näiteks teksasid vältida (minul ei olnud nendega mugav) ja siis valmis olla, et peale trenni võib pisikesel kiiresti kõht tühjaks minna ja veel kiiremini uni peale tulla.

Meie oleme Väikese Päikesega nii-nii rahul ja kutsume kõiki julgelt trennitama. Laps areneb mühinal (kodus ju ise ei teakski, mida ja kuidas temaga toimetada), saab teistega sotsialiseeruda (nii vahva on neid koos lalisemas ja itsitamas näha) ning on ka emmedele hea vaheldus või oma aeg, kui issi lapsega trenni saadate –  kõik võidavad!

Aaroni esimene diplom!

#triinujatanel



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *