Triinu ja Tanel Aruoja

6 kuu vanune

6 kuu vanune

EMME

Juba pooleaastane?! See kuu möödus ilmatuma kiirusega. Küllap oli selles süüdi kolimine, meie vähemalt viimase 10. aasta suurim elumuutus. Tänaseks elame veel üsna kastides, aga vaikselt oleme end sisse seadnud ja ajutine eluase hakkab ka juba “meie nägu” kujunema (mõni mööbliese on hetkel veel valmimisel).

Natukene kartsin, et mis Aaron sellest kõigest arvab, on ju nii kui nii veidi keerulisem periood nende kikude välja vupsamisega (ps, teine tuli ka ca nädal tagasi suhu) ja nüüd veel kolimine ka … aga poja on meil vapper sell ja tundub, et suurt see eluaseme muutus Teda mõjutanud ei ole. Pealegi pakub Talle vanaisa päevast-päeva nii palju rõõmu ja inimesi on ümber üldse rohkem, mis on samuti vahva.

Üksikud päevad enne kolimist juhtus aga meie elus selline lugu, et pidime viibima 2 ööd haiglas. Kuna selle kõige kohta on minult hirmus palju päritud, siis otsustasin nüüd, kui tunded on natukene lahtunud, asja kirja panna.

Sünnist saati on Aaronil hingamisega kaasnenud mingi ragin, mida perearst soovis uurida. Saime kiirelt lastehaiglasse allergoloogi juurde arstiaja ja veel kiiremini kardioloogi juurde, röntgenis ja vereanalüüsides käidud. Selgus, et kahe viimasega on kõik hästi, aga kardioloog tahaks meid natuke rohkem uurida ja ragina põhjuse suudab välja selgitada ilmselt kurgu nina kõrvaarst, kelle juurde on pikk ooteaeg. Kolimise tõttu oli meil aga uuringutega kiire ja kuna statsionaaris olid kõik ajad täis, pakuti meile võimalust, et jääme üheks ööks haiglasse, mille ma raske südamega vastu võtsin.

Haiglas selgitati mulle olukorda ja räägiti, et tuleb teha narkoosiga protseduur “bronhoskoopia”, et välja selgitada, kas ragin tuleb sellest, et nina vaheseinad on lihtsalt pehmed või äkki on tegemist mõne sisemise hemangioomiga (kuna tal sõrmel säärane on, millest kasvatakse enamasti teiseks eluaastaks välja ja mis tegelikult on juba 6 kuuga vähenenud, on tõenäosus olemas).

Lisaks tuleb meil jääda ka teiseks ööks, kuna peale narkoosi ei saa kardioloog KTG’d teha. Mu süda oli raske, ma olin segaduses ja kartsin (miski paha sisetunne või aimdus oli sees). Kõikidega konsulteerides ja arutledes, andsin nõusoleku ja olin protseduuriga päri. Enne tuli teda 6h söömata hoida ja lubati, et hommikul 8 ajal saab vast ette võtta. Reaalsus oli aga midagi muud …

Söötsin Teda 2:30 öösel ja Ta on tavaliselt ka 5-6 ajal harjunud tissi otsas olema, aga mingi trikiga suutsin ta lutiga (mida ta muidu üldse ei võta) sel varahommikul ära petta. Kell 7:20 ärkas rõõmus ja rõõsa laps ja mina olin äraütlemata õnnelik, et sellega hakkama sain. Hakkasin siis aega parajaks jalutama, aga kedagi ei tulnud, ei tuldud ka tund hiljem (6 tundi nälgas hoidmist täis). Muutusin juba kärsituks, aga ei midagi, mõned tunnid hiljem 10-11 ajal olin juba päris kuri, olin ju selleks ajaks imikut, kes sööb iga 3-4h tagant, nälgas hoidnud juba 7 tundi. Mu süda tahtis murduda … Läksin siis pisarsilmil uurima, et kui kaua ometi veel? Ainus, mis mulle öeldi: “Ei, tea … kui kõne tuleb, siis on minek, aga millal? Ei tea …”. Läksin nuttes tagasi palatisse ja mõtlesin, et miks ometi, kuidas ometi?! Poja ise oli muidu tubli, Ta ei kurtnud, aga oli lihtsalt loid. Üsna pea pandi meid tilga alla ja see natukene leevendas olukorda, aga muutis minu meele veelgi kurvemaks.

Tegin talle pai, musitasin ja kaisutasin Teda nii palju kui suutsin. Rääkisin Talle, kui väga ma Teda armastan ja et kõik saab varsti korda. Ainus, mis mind aitas, oli ühe armsa sõbranna mõttetera: “… sellistes olukordades, kus tahaks ise ka natukene kokku kukkuda ja nutta, olen mõelnud nii, et kui ma jälle laps oleksin, siis millist ema ma enda kõrvale tahaksin: kas värisevat, pisarais ja ebastabiilset või kindlat ja rahulikku, kelle olek veenab, et kõik saab korda ja ta on mulle toeks.”

Kell 13 (11 tundi nälgas) viidi mu poja ära, mind liftist edasi ei lastud ja kui Ta nutma hakkas (sest kaotas mu silmist), purunes justkui kõik mu sees ja ma tahtsin seal samas kokku variseda, hakkasin lahinal nutma. Mis siis kui midagi juhtub? Mis siis kui kõik ei saa korda, mis siis kui … Paarikümne minuti pärast oli Tanel mu juures (tõi kohvi, oli lihtsalt olemas) ja ootamine muutus sellega kergemaks. 13:45 istusime mõlemad voodil ja vaatasime teineteisele imestunult otsa, kuna kuulsime ühe lapse hüsteerilist/paanilist/karust nuttu ja meie pilgud vahetasid muigega sõnumeid: “On mõnele lapsele ikka häält antud …”. Kuid see laps veeretati voodiga meie juurde … me ei tundnud oma lapse nuttu isegi ära.

Narkoosist toibumine võttis paar pikka tunnikest, aga kõik oli hästi. Tavaline sidekudede lõtvus, mis kasvab enamasti teiseks eluaastaks välja. Mõtlen endamisi, kas siis oli seda kõike vaja? Ilmselt millegi pärast oli …

Ülejäänud aeg on lennanud hirmus kiiresti. Poja kasvab MÜHINAL ja muutub iga päevaga aina ümaramaks ja asjalikumaks. Sel kuul on ta palju kõva häälega naerma hakanud ja see on nii vahva. Peale seda haigla kogemust, tunnen Temaga tõepoolest veelgi tugevamat sidet ja mõtlen, et raskused teevad meid ainult vägevamaks.

Olen õppinud asju veidi lihtsamalt võtma, ei aja näpuga minuteid taga, et millal nüüd peab uuesti magama minema või sööma (kuigi meil on täitsa korralik rutiin). Vaatan, kuulan ja püüan Teda lihtsalt rohkem mõista. Nüüd jaksab Ta korraga ärkvel olla juba tublid 2h ja magamaminek on samuti kordades lihtsam. Päevasel ajal uinub ta toas 5-10minutiga ja õhtuti ei kuluta ma ka enam mitut tundi. Lisaboonusena sööb ta öösel ainult ühe korra. Küll aga vajab Ta uinumiseks veel minu lähedust ja hammaste tulekuga on Ta taaskord enamasti öösel meie kaisus, aga mis seal ikka … las ta siis olla.

Armastan!

ISSI

Huh, ma olen juba pool aastat isa olnud! Võiks ju öelda, et “küll ikka aega lendab”, kuid see oleks ikkagi liiga klišee ning jätan selle ütluse hetkel veel rohkem kulutamata. Küll siis saab heietada, kui ta on kahekümnene ja maailma vallutab! Igatahes, see esimene poolaasta on oma mõningate mõõnade, suurte õppimiskurvide ja vahvate hetkedega olnud hindamatu. Nagu MasterCard‘i reklaam.

Viimane kuu tõesti möödus välgukiirusel, olime ju pidevalt erinevate ürituste, pakkimise ja kõige muu juures pidevalt lennus. Loodan, et poja mõistab kunagi (pigem varsti) seda, millise kannapöörde emme-issi elus tegid ning seda suuresti teda ja tema kasvatamist silmas pidades. Et tal ja meil kõigil oleks elu rahulikum. Kuid eks me seda veel näe, kui rahulik meie elu olema saab…

Triinu juba pikalt pajatas haigla seiklusest, minu funktsioon oli rohkem logistiline ja et olla olemas, siis kui oli võimalik haiglasse minna. Eks ma püüdsin ikka toetada, lohutada ja maha rahustada (senini veel ei ole ma seda koodi lahti muukinud, et kuidas seda Triinu puhul teha), aga väike palve Triinule üks mõttetera otse kirjutada tundus toimivat. Nii et, aitäh Mooni! 🙂

Nüüd paar päeva tagasi kuulsin esimest korda ka A-man’i naermas laginaga. Triinu on paar korda rääkinud, et mingite trikkide peale on ta Aaroni naerma saanud, kuid mitte kunagi siis, kui ma kodus olen olnud. Igatahes, pikutasime enne ööund voodis ja kutt oli suhteliselt ülemeelik ning hakkasime weirdo kollihääli tegema ja tüüp hakkas järksu korralikult lõõritama. Nii vahva oli see! Järgmine õhtu õnnestus uuesti. Tal nagu tuleb mõni hetk selline eriti hea tuju peale, on omas tsoonis ja kõik tundub nii naljakas.

Igakuine füüsilise arengu raport – 2 kikut, aina tugevamad ja stabiilsemad jalad, palju parem tasakaal, kukeharja saab talle juba teha 🙂 , käed hakkavad ka aina tugevamaks muutuma, kuid senised roomamise üritused pole teda väga kaugele viinud. Eks ta selle käte-jalgade koordinatsiooni varsti välja jagab ning siis saab minekut teha! Täna ehitangi meile üles korrusele trepi käsipuud/piiret ehk vaikselt valmistume selleks verstapostiks, mil ta roomama hakkab 🙂 .

Üks kiku on näha, teine on kohe selle kõrval.

#triinujatanel



1 thought on “6 kuu vanune”

  • Beebiga haiglas on niiii halb ja kurb 🙁 Ma soovin, et mitte keegi seda läbi ei peaks elama. Siinset postitust lugedes meenub enda kogemus, kui paaripäevase imikuga lastehaihlasse sattusin. OEH. Süda murdus loendamatu arv kordi seal viibimise jooksul…
    http://pilleblogi.com/beebi/sunnitusmajast-otse-lastehaiglasse/
    Aga selle sõbranna tarkusetera salvestasin endale ka. See on tõesti nii õigesti ja ilusti öeldud. Miski, mis ühele emale murdumise lävel kindlasti jõudu juurde annab. Sest mida kõike me laste nimel ei teeks! Ja vapper nägu talumatus olukorras on vaata et vähim sellest kõigest.
    Pai teie pisikesele vaprale ning siit edasi ainult naeru ja rõõmu! 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *