Triinu ja Tanel Aruoja

7 kuu vanune

7 kuu vanune

EMME

Hei,

Sel kuul mõtlesin, et panen kirja meie päevakava, mis puudutab just une- ja söögiaegasid (endal pärast vahva tagasi vaadata).

Meie päevad on nüüdseks (6-7 kuu vanuselt) üsna sarnased ja võib rääkida täitsa konkreetsest päevaplaanist, eks erinevusi ikka ole ja päevad pole vennad, aga nii umbes +- 30min ta selline meil on:

  • 8:00 – ärkame ja virgume. Pikutame, kaisutame ja mõnuleme voodis üsna pikalt ning teeme ära igasugused hommikused protseduurid – mähkme vahetus, õhuvann, nina pesu, D-vitamiin, kreemitamine, riietumine; oh, oleks mul endalgi nii asjalik hooldusprogramm 😀
  • 9:00 – 9:30 – hommikusöök – PUDER! Sööme alati putru ja Aaron sööb sama putru, mis minagi, olgu selleks siis neljavilja, kaerahelbe, tatra- või riisihelbepuder (alati ilma piimata ja mõnikord lisan banaani või mõnda puuviljapüreed talle ka), söögi kõrvale joob ta vett ja enne und saab rinnapiima
  • 10:00 –  esimene uni, tavaliselt umbes 1-1,5h
  • 12:00 – 13:00 –  vahemikus on teine toidukord – PIIM
  • 14:00 – teeme teise tudu ja see on samuti ca 1-1,5h
  • 15:00 – 16:00 – lähedal on meil kolmas toidukord, siis sööme köögivilja/aedvilja püreed kana- või veiselihaga
  • 17:00 – 17:30 – viimase tudu aeg ja see on tavaliselt ca 1h või veidi lühem
  • 19:00 – sööme puuviljapüreed
  • 20:00 – 20:30 – lähme ööunne, enne mida joome PIIMA
  • Öösel sööb Aaron kella 2-3 vahel ja siis kella 5 ajal

Olen veendumusel, et korralik rutiin ja päevakava on lapse arengus väga olulised ja saan kinnitada, et “sassi läinud päev” on meil ALATI paha päev.

6. kuu ja 3. päevaselt hakkas Aaron roomama ja nüüd ei peata teda miski. Kõik, mis sihiks saab võetud, saab saavutatud. Ta istub üsna tublisti ja tirib end juba üles ka kui tal kätest kinni võtta. Lisaks oskab ta käpuli olla, aga edasisaamise koodi õnneks veel lahti muukinud pole (ehk siis käputamist).

Kui köögis talle süüa teen ja loodan, et ta hetke oma mängunurgas rahulikult toimetab (lootus on lollide lohutus), siis on ta õige pea köögis ja tirib püksisäärest, andes märku “ma olen siin, palun sülle” (mitte, et ma juba ei teaks 😀 ). Ühe korra, kui ma välja ei teinud, oli tüüp eriti nutikas ja lükkas hambad kanda. No kuidas sa mind ei märka!?

Vahemaad, mida ta ülehelikiirusel suudab läbida, on üsna pikad (tuleb vist hakata WC-sse teda kaasa võtma 😀 ). Sihiks tavaliselt maja kõige kaugemad nurgad, kus on terrassiukse juures tarvis koertega koosolekut pidada või teisel pool maja onu Taavi toas tähtsaid asju riiulilt maha loendada. Kui palju uudishimu, rõõmu ja sihikindlust – U S K U M A T U!

See kuu on siiani kõige kiiremini mööda lennanud kuu üldse. Mõnikord võtan ta risti sülle, noh nii nagu väikest beebit hoiad, et pea toetab sinna küünarnuki poole ja ütlen Talle, et ole nüüd natuke veel pisike beebi, kuid Tema juba suure suuga vastu naeratab ja end püsti tirib. Dream on! Kui kiiresti üks olend areneb ja kasvab! Nüüd ma siis mõistan … kui nad räägivad, et see aeg läheb nii ruttu. Läheb tõesti!

Võtan Ta kaissu, tõmban hästi ligi, silitan Ta pead ning sosistan tasa: “Emme armastab Sind kõige rohkem maailmas!” Ja tema suured helesinised silmad vaatavad mulle otsa, suu nurgas pisike veetlev muie, ning ma soovin, et see hetk jääks natukene kauemaks veel püsima…

Close your eyes. Fall in love. Stay there.
– RUMI

ISSI

Sügisel, kui A-man vaevu kuu vanune oli, rääkis üks tuttav oma mitme lapse kogemusest, et väikeste laste areng on nii silmnähtav – lähed korraks pooleks päevaks ära ning tagasi koju tulles paned tähele, et ta juba teeb seda või toda, mida ta varem pole teinud. Olgu selleks siis särtsakam roomamine, terasem pilk või mõni veider näoilme. Nüüd, viimase kuu aja jooksul olen küll seda väga tihti märganud, et kui töölt tulen ja emmelt kohustused üle võtan, siis temaga mängides näen iga õhtu midagi uut. Väga põnev värk see beebi areng ikka!

Näiteks. Oleme teda juba ammusest ajast püsti hoidnud, omal jalal meeldib talle nii väga olla. Üks õhtu vahetult peale tema 6. kuu tähistamist, võtsin talt sama moodi kätest kinni ning panin põrandale jalgadele seisma. Ning see tüüp hakkas sihikindlalt sammuma esimese põneva asja suunas (hetkel vist kõik on põnev!). See hetk oli eriti üllatav, sest varasemalt ta sammumist üldse ei teinud, aga üleöö astus nagu täitsamees. Ning väga koordineeritult ja konstantselt. Alles nagu see oli, kui kirjutasin, et “siis kui ta jalad alla võtab”…

Oleme pojaga niimoodi “kõndides” ümaraid palle taga ajanud, no midagi sellist jalgpalli laadset mänginud. See pakub ka talle lõbu, natuke isegi lööb palli edasi, mis paneb ta kilkama. Kuid üksäkki, telekast tuli üks laul. See oli Drake’i hitt “God’s plan” ning momentaalselt huvi palli vastu oli kadunud ning hakkas diivani tagant telekat otsima. See laul mulle endale väga meeldib, eks ikka autos on see käinud ja kodus ka ning selle tundis ta hetkega ära. Laulud enne ja pärast seda ei imponeerinud teda üldse. See näitas väga selgelt, kui terane ta võib olla! Selle järgi võiks arvata, et tema on meil auditoorne õppija, eks näis.

Kikucount on jätkuvalt 2.

#triinujatanel



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *