Olemisest

Nad küsivad: “Kuidas Teil seal maal läheb? Olete end mõnusalt sisse seadnud?”
Vastan: “Hästi!” ning mõtlen siis endamisi, kas ikka nii on?
Mõnikord julgen ka öelda, et sisseelamine on olnud raske. Tihti saan vastu siis midagi säärast: “Mõtlesin, et Sul on koju tagasi ikka lihtne tulla …” ja jään siis pigem vait.

Minemine ja tulemine on mu jaoks alati lihtsad olnud, olemisega aga on hoopis teine teema. Emaks olemine, abikaasa olemine, ise olemine, rahul olemine, üksi olemine …

22. jaanuaril, kolmapäeval kell 11:50, helises mu telefon ja elevil häälega Tanel tutvustas ennast Cleveroni uue tootejuhina. Tema rõõm oli minu rõõm … klomp kurgus pisarsilmi soovisin meile õnne! Me kolime maale …

Eks me juba mõnda aega olime sellest unistanud ja rääkinud, isegi vision board oma maamaja kohta oli valmis. Aaroni sünniga muutus palju, muutus meis ja meie ümber. Eesmärgid ja unistused muutusid, elutempo ja väärtused muutusid. Mõte maale kolimisest tundus nii vägev ja hirmus ühteaegu. Olin palju lugenud neist julgetest peredest, kes selle sammu ette on võtnud ja linnaelu seljataha jätnud, ühtäkki olime ise täpselt samas olukorras. “Nii ruttu?! Ole oma soovidega ettevaatlikum, Triinu” mõtlesin.

25. veebruaril pakkisin viimased asjad kastidesse, panime auto triiki asju täis ja sõitsime Viljandimaale. Enne veel, kui ukse sulgesin, vaatasin toa poole ja mõtlesin, kui armas see oma kätega ehitatud linnakodu, kuhu Aaron sündis, on. Naeratasin ja lahkusin…

It’s a bittersweet feeling
Longing and I’m leaving
I go, I go, I go …
(Dua Lipa – Homesick)

Nii lihtne, kui oli pea 10 aastat tagasi kodust ära minemine, ülikooli minemine, USA’sse minemine, reisima minemine, oli ka Tallinnast koju tagasi tulemine. Ja siin ma siis nüüd olen … istun kampsunis, sussid jalas, kütan teist korda ahju ja rüüpan kuuma piparmünditeed ning mõtlen mida oma eluga peale hakata.

Ma ei hakka ilustama, et oi kui kaunis ja idülliline kõik on, sest tegelikult on väga raske. Värskele noorele emale, kes on pea 10 aastat Tallinnas tormilist elu elanud, USA vahelt tiirutanud ja ringi reisinud, kes ei oska olla nii, et mitte midagi ei tee ja kes oma karjääriredelil ronides oli juba üsna mõnusa kõrge koha peal, on vaikne elu hetkel justkui lämmatav. Õli valab tulle mõnikord veel keegi (enamasti ilma lasteta), kes küsib säärase küsimuse: “Millega Sa siis tegeled? Kas tõesti oledki ainult lapsega kodune ja midagi muud ei tee?” (ma ei hakka rääkima hetkel sellest, mida tähendab lapsega kodus olemine, ma arvan, et pole tarvis).

Raske sellepärast, et tuleb õppida päriselt üksi olema, palju endaga olema. Umbes kella 8 paiku hommikul on jäänud vaid vaikus. Kõik on tööl või koolis ja mul on täpselt 8 tundi, et esimest hingelist (kes poleks koer või beebi) kohata. Isegi kui siia pisikese küla vahele jalutama minna, siis tõesti ei ole mitte ühtegi teist inimest, kes majade vahel liiguks. Olgu, meil on pisike külapood (nii pisike, et isegi pralineekomme pole), aga piinlik hakkab, kui sinna juba kolmandat korda minna.

Ma tunnen puudust inimestest, sellest valikust, et kellega ma nüüd jalutama lähen ja saan “emmede-igapäeva-tühjast-tähjast” rääkida. Noh, et jalutuskäik üksinda põldude ja metsade vahel ei tunduks nii ilmatuma pikk …

On aprilli algus ja õues sajab paksu lund, lumesahk ei käi siin iga päev nagu linnas ja teed on kinni (oi kui palju linnas pahandati, kui kell 8 polnud teed lahti). Mis see tähendab? Vankriga täna välja ei saa … Olgu siis nii, mulle jääb varuvariant – kõhukott, aga tuiskab ja see teeb haiget (tuul on siin maal üldse kuidagi julmem). Olgu, jääb täna minemata, mis sellest, et liikumine on mulle nii oluline ja vajalik, ehk on homme parem päev … Ja nii ma siis lepin päevast päeva ilma, vaikuse ja iseendaga. Viimasega on eriti raske.

Kõige raskem on leppida sellega, et ma olengi lihtsalt ema. Mitte, et selles midagi halba oleks, vastupidi, aga ühel hetkel on käes see aeg, kui tuleb tagasi tööle minna ja midagi teha ja keegi veel olla. Minu jaoks algab siin maal siis ju kõik nullist ja mida ma üldse teha tahan, kes ma olla tahan ja mis võimalused mul on? Ma ei tea …

Mõnikord ma olen kade (või kuri?! kui isegi teaks) Taneli peale, sest Temal tuleb see kõik nii lihtsalt. Alustab edukat karjääri, kohe on olemas sõbrad/tuttavad ja trennikaaslased, elu on kirev ja põnev. Sisseelamine tuleb nii loomulikult ja lihtsalt … ja kui palju Tal on rääkida kui üks kord koju tuleb.

Optimistina tean, et see on vaid üks periood mu elust ja asjad loksuvad ise paika ning ma pean õppima seda väärtustama ja selle eest tänulik olema. Kui palju on mul aega, et oma poega lihtsalt vaadata ja kuulata ja koos temaga taasavastada ja kasvada. Olen ju käinud laias maailmas ringi ja tean, et nii mõnegi riigi süsteem ei võimalda lapsega nii kaua kodus olla, seega on see imeline kingitus. Ma tõesti ei vahetaks seda ühegi karjääri ja rahanumbri vastu. Saatsin hiljuti sõbrannale video A-manist, kes oma voodis mõnuledes pikutas (ei olnud kuskile kiiret) ja Ta ütles: “Nii mõnus on endalgi niimoodi mõnikord rahulikult virguda, mõnuleda ja ärgata …” ja ma mõtlesin, et ma teen seda ju hetkel iga päev, milline luksus?!

Tean, et varsti hakkab päike paistma, muru läheb roheliseks ja saab koos pojaga paljaste varvastega seda maailma suurde hoovi avastama minna. Iga ohverdus saab siis justkui kuhjaga tasutud, kõik ju ikkagi suurema eesmärgi nimel. Linnas meil seda võimalust poleks olnud. Kui suur on hoov, kui palju mänguruumi ja kui palju võimalusi iseolemiseks – vaikuse või tuule või lindude kuulamiseks.

Emaks olemine on siiani mu elu kõige suurem saavutus – see on luksus ja privileeg, mis sellest, et mõnikord tundub nii raske (see käib asja juurde). Tean, et varsti olen tagasi trennis ja pojaga mõnes huviringis käed-jalad tööd täis ning Viljandimaa eluga harjunud ehk mõne uue sõbragi leidnud ja siis mõtlen tagasi praegusele ajale.

Tundub, et inimese loomuses on mitte kunagi päriselt rahul olla, ikka edasi rühkida ja koguaeg pingutada. Mina olen ka lihtsalt inimene, lihtne inimene õppides iga päev olemise raskusega toime tulema.

Ah, et kuidas meil siin maal läheb? Mõtlen: “Algus ei ole lihtne, aga iga päevaga järjest paremini ja tegelikult on ju kõik hästi. Ei, mitte lihtsalt hästi, vaid rohkemgi veel…”

Triinu