Triinu ja Tanel Aruoja

8 kuu vanune

8 kuu vanune

Hei,

Möödunud elukuu oli Aaroni arengus kõige kiirem ja muutuste rohkeim. Sel kuul tegi ta tohutu spurdi ja seda üliväikese aja jooksul. Sisuliselt nädal peale 7. kuuseks saamist hakkas härra käputama ja käputamisega koos tuli kohe juurde ka täiesti iseseisev ja ohutu istumine ehk ta suutis igast asendist ennast ise istuma ajada, seda ka öösel magades 😀 . Sellega asjalood ei piirdunud, kohe oli ju vaja end püsti tirima hakata ja tugede najal proovida seista.

Kõik see tuli reaalselt paari nädala jooksul ja lisanädal kulus selle peale, kuidas õigesti kukkuda ehk kuidas sellest püsti asendist nüüd ohutult uuesti põrandale saada (seegi on nüüd selge). Iga uue oskusega muutus uni rahutumaks, oli ju vaja ikkagi öösel testida, mis päeva jooksul omandatud sai, äkki veel ununeb hommikuks ära. Kui Ta sellise spurdiga edasi laseb siis tundub, et minu hirmuga “ennustatu”, et Ta kaheksa kuuselt oma esimesed sammud teeb, võibki paika pidada.

Kuu keskpaigas tervitasime kolmandat hammast ja nüüd enne sünnipäeva lõikus veel 2 ja hetkel tundub, et see pole veel kõik ja kohe-kohe on veel mõned seltsilised pead välja pistmas.

Hommikuti ärkas ta nii mõnegi uue silbiga (nagu keegi oleks öösel õpetanud), mida tähtsa näoga siis kindlameelselt korrutas ja nende abil kõik asjad ära sai räägitud: “äkhe, kee, apa, pa-pa …”.

Sellise tempo juures polnud mul ausalt aega üldise elu, emaduse jms üle mõelda ja juurelda. Kogu energia kulus väikemehe elus hoidmise peale ja “EI, EI TOHI, Sa saad haiget …” sai ikka mitusada korda päevas korrutatud. Küllap kulgevad järgnevad kuud samas vaimus ja sama lause saatel.

Kuna Aaron oma öiste akrobaatika minutitega kuidagi enam oma voodisse ei mahu, laiutab ta oma käsi ja jalgu, 360-kraadiseid pöördeid tehes, rahulolevalt meie vahel. Ei ole üldse tavapäratu olukord teha hommikul silmad lahti, kellegi pisike lallu või pepu näos, las olla. Oma selja hoidmiseks (võrevoodi nüüd ka madalam) ma isegi enam ei ürita rahutul ööl Teda oma voodisse tagasi panna, las olla.

Avaldasin paar nädalat tagasi oma mõnda aega tagasi kirjutatud postituse maal elamisest, rahutusest, üksindusest ja oma mõtetest seoses emadusega (siin). Selle välja kirjutamise ja avaldamisega muutus minus palju, mõjus justkui teraapiana. Ma lasen asjadel rohkem minna ja olla, ei püüa igat koodi lahti muukida ja kõigele põhjendusi ja lahendusi leida, las olla nii. Ei loe meeleheitlikult raamatuid ja artikleid, et igale nutule või enda jaoks mittesobivale olukorrale lahendust leida, las olla. Ma püüan iga päev olla parem (mõnikord õnnestub, mõnikord ei). Olen leplikum, rahulikum ja rohkem hetkes ning nii on hea.

Mõtlen nii, et meie lapsed on tulnud siia ilma, et meile midagi suurt õpetada ja nii kaua kui me sellesse avatud meele ja vastvõtlikkusega ei suhtu, on raske, väga raske.

Sel kuul lasin paljudest asjadest lahti ja kasvasin.
Aitäh, mu väike inimene, et valisid minu! Emme armastab Sind, aga seda Sa juba tead 🙂

ISSI

Kui ma eelmisel kuul mainisin, et iga päev koju tulles oli Aaron midagi uut õppinud, siis ma olin ikka suhteliselt naiivne ja ei teadnud veel, mida järgnev elukuu endaga toob. Sest see kuu on olnud veel kiirem seiklus. Rohkem küll muidugi Triinu jaoks nagu ta ka kirjutas, kuid iga päev sain tööl olles mingi video sellest, mida noormees nüüd ära õppis. Alguses tuli klipp sellest, kuidas ta ennast käpukile ajas. Siis sellest, kuidas ta juba niimoodi ringi kimab. Siis tõmbas ta ennast püsti. Ja kukkus. Ning siis karjus, sest valus oli. Aga järjekindlust on sellel poisil ülearugi, ega emme-issi selles osas “paremad” ole 🙂 .

Kuid õnneks ei tulnud need kõik oskused siis, kui issi tööl oli ja reaalajas neist ilma jäi, midagi sain ka oma silmaga näha. Näiteks üks õhtu oli nii, et emme pidi Skype’is ühe projekti asjus koosolekut pidama ning mina läksin lapsega pesema. Vesi talle meeldib tohutult, eriti just dušši all. Ning ega ta vannis enam suurt paigal ei püsigi! Igatahes, hakkas ta uudistama veejugasid, püüdis neid (jällegi) väga järjekindlalt haarata, kuid kuidagi ei saanud. Siis ühtäkki avastas, et kui ta suu lahti teeb, siis see jookseb talle suhu ning seda saab juua. Niisiis sai ta korralikult hüdratiseeritud, isegi krooksus hiljem!

Sel kuul sai taas kiirel reisil käia, tähistasime Aaroni vanaisa 50ndat juubelit. Kuid erinevalt nendest komandeeringutest, kui A-man veel hästi pisike oli ning see äraolek väga raske oli, sest Triinul oli väga raske, siis nüüd läks õnneks kõik hästi. Laps käitus suuresti nagu viieline ja hoidis emmet seni kuni ma ära olin. Varsti juba läheme kõik koos lendama, vaatame, mis Aaron sellest kõigest arvab. Loodame, et ikka meeldib, sest meie pere reisiplaanid on suured 🙂

#triinujatanel



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *