Triinu ja Tanel Aruoja

9 kuu vanune

9 kuu vanune

EMME

Nüüd oled Sa siin maailmas olnud veidikene kauem kui emme kõhus. Loodan, et leiad, et maailm on sama vahva ja turvaline paik, olen andnud endast parima.

Sel kuul oli nii palju avastamist, ilmad olid ju meeletult ilusad. Veetsime palju aega A-maniga õues murul. Nii vahva ja südantliigutav on kõrvalt vaadata ühe väikese inimese maailma avastamist. Kui erilised on murulibled ja oksad ja muld. Kui veidrad on putukad, vesi ja liiv. Juba üsna ammu jõudsin tõdemusele, et lapsed õpetavad meid märkama asju, millest varem sai lihtsalt “kinnisilmi” mööda kõnnitud ja nüüd on kätte jõudnud selle “märkamise” tipphetk. Aaroniga koos tunnen end mõnikord isegi nagu väike laps, sest näen asju ja maailma hoopis teistsugusest ja imelisemast küljest. Ilmselt see ongi täiega hetkes elamine.

Arvan, et siis kui härra oli ca 7,5kuune tundsin ma esimest korda end emana üsna enesekindlalt (eks ta mõnikord ikka nullib selle tunde sajaga ära, aga siiski). Noh, et kahekesi Temaga linnas ringi käimine, kohvikus lõunatamine, joogatamine, mõne pikema väljasõidu (ja ka tööotsa) tegemine ning toidupoes nädala kraami ostmine ei olegi tegelikult kaelamurdev ja on täiesti tehtav. Ausalt öeldes on kõik asjad kuidagi moodi tehtavad, mõnikord natuke pikemalt ja suurema ringiga, aga on.

Sellest “emaks olemise enesekindluse” tundest tingituna olen sel kuul mõelnud palju ühiskonnast ja arvamustest, seisukohtadest ja tõekspidamisest. Ei tea, kas asi on selles, et viibin vähem inimeste keskel (nüüd maal elades) või lihtsalt on minusse siin vaikses eluviisis jõudnud mingisugune eriline rahu, aga ma üldse ei hooli sellest, mida maailm räägib ja õigeks peab. Ei hooli sellest, et kuidas ikka “õige” on ja kuidas ikka last kasvatama peab ja kui kaua ta rinda võib saada ja et ta ikka oma voodis peab magama või sööma/mitte sööma seda, teist ja kolmandat ning mängima selliste või teistsuguste asjadega. Ühesõnaga, nii palju, kui on inimesi, on erinevaid arvamusi ja mina kasvatan oma last täpselt nii nagu tunnen, et õige on, kasvatan teda Armastusega. Leian, et selle asemel, et nii meeleheitlikult guuglitest ja foorumitest vastuseid leida, võiksime lihtsalt oma lapse jaoks rohkem olemas olla.

A-manil on suus 6 vahvat hammast, millega ta osavalt toitu mälub ja peenestab. Diivani ja toolide najal liikumine ei valmista enam raskust. Tasakaalu hoiab ta juba väga hästi, ning jääb natukeseks ajakas kahele jalale seisma, kui käest lahti laseb. Diivanilt oskab pepu ees alla tulla, aga see oskus vajab veel lihvimist. Kahjuks nuputas Ta välja ka, kuidas trepist üles saada, mistõttu oleme siin kõik kohe ERITI valvel. Ühesõnaga, väikemees kasvab mühinal ja on juba täitsa lapse (mitte enam beebi) moodi.

Kuna beebist on nii ruttu väike laps saanud siis tahtsin sel kuul kenasti ära pakkida ka Tema beebiasjad. Mõned asjad ikka olen alles hoidnud, näiteks positiivse rasedustesti, ultrahelipildid ja paar pisikest eriti armsaks saanud bodyt ning lisaks on tal ju ka tore beebiraamat Sakk Disainilt, kuhu üsna usinalt asju olen märkinud.

Asjade jaoks hakkasin otsima sobivat kasti ja see osutus üsna keeruliseks missiooniks, ei taha ju mingit plastikust säilituskarpi ja ilusat puidust kasti oli pea võimatu leida, küll liiga väike, liiga “prosta” jne. Kuniks see sama väike ettevõte, kelle beebiraamatut ja –kaarte me juba aegade algusest kasutanud oleme, tuli välja uue tootega – “Mälestustekast”.
Halleluuja, 
nagu rusikas silmaauku ja lisaks saab sinna veel Tema nime ka peale!

Kuna Sakk Disaini tooted on kõik nii stiilsed, minimalistlikud ja ilusad siis tahtsin Teile ka midagi jagada ja saingi nendega jutule ning saan meie blogi lugejatele nende veebipoes shoppamiseks välja pakkuda -15% sooduskoodi TTARU15, jehhhuuu (kehtib kuni 19.06)Boonusena veel ka pisike loosimine Triinu instagramis, kus on võimalik võita 30€ jagu krediiti Sakk Disaini e-poes shoppamiseks 😉

ISSI

Jälle üks elukuu siin maailmas nagu nipsti möödas, jällegi on nii palju juhtunud ja Aaron on meeletult arenenud. Emme juba mainis kõiki neid, mingi asja najal edasi liikumine, vaikselt harjutan temaga ka püsti seismist ning tasakaalu tuleb iga päevaga juurde ehk ega see kõndimine kaugelgi ole. Ning eriti koomiline, kuid samas väikse lapse puhul väga oluline oskus, on kuskilt kõrgemalt alla saamine. Voodi, diivan vms. Seda oleme viimasel nädalal harjutanud ning ta hammustas päris kiirelt selle läbi, et pepu tuleb ette keerata ja jalad ees tulla. Hammustab ta ka niisama. Koomiline just sellepärast, et tihti ta keerab pepu ette väga kaugel voodiäärest ning hakkab kentsakalt “tagurdama”. Eks see ruumi ja enda keha tajumine ja perspektiiv tuleb aja jooksul.

Möödunud mai oli jõhkralt ilus, nii sooja maikuud mäletan ma viimati 12 aastat tagasi. Iga päev kiirustasin peale tööd koju, kas siis autoga või väntasin kiiremini, et koju jõuda ja Aaroniga õues mängida. Me oleme siin slackline’i peal tasakaalu hoidmist harjutanud, issi rohkem selle peal, Aaron lihtsalt püsti tõustes ja sellest kinni hoides. Oleme muru söönud. Palli taga ajanud. Hakkasime ka koeri taga ajama. Nii, et ta on minu “käes” ning koos jookseme ühele või teisele kutsule järgi teda samal ajal hüpitades. Millegipärast on see ülinaljakas tema jaoks, iga hüppega tuleb korralik naerupurse tema suust. Hästäg fun!

Üks õhtu, kui ta oli juba parajalt ülemeelikuks muutunud, tabasime ära, et tegelikult meeldib talle ka see, kui ma teda taga ajan. Ilmselt on ta selle, nagu ka mitmeid teisi asju, võtnud meie pere koerte pealt, sest ta jäljendab nii mitmeidki pitsude käitumismaneere. Loodame, et ta ei jää neljakäpukil käima 🙂 .

Issi pidi korraks ka üle lombi komandeeringus käima ning kuna emme on meil väga tubli, siis see kord sai reisil ära käidud tunduvalt rahulikuma südamega! Ja ega meil terve pere esimene reisgi kaugel ole.

Ning tõesti, meie Perepea KT (Aaron on perepea, Triinu on kohusetäitja, ma olen alluv) on väga tubli olnud. Triinu juba ise kirjutas ka, et ta tunneb ennast nüüd emana täitsa enesekindlalt ning kui ta selle esimest korda välja ütles, siis oli see ka mulle kui isale väga kergendav. Ta on muidugi algusest peale enamasti väga hästi hakkama saanud ning tundub, et elu on hoopis nauditavam nüüd, kui ta ise ka seda tunneb. Klassikaline ütlus mehe vaatevinklist on “happy wife, happy life”, kuid nüüd ma sõnastaksin selle hoopis ümber ja ütlen “happy mom, happy life”! 🙂

#triinujatanel



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *