Triinu ja Tanel Aruoja

10 kuu vanune

10 kuu vanune

EMME

Kuu möödus nii kiiresti, et ei jõudnud päriselt veel kohalegi, et ta 9 kuu vanune on, kui juba 10 täis sai. Selle elukuu võtaksin kokku küsimusega: “Millal siis teine tuleb?” kuna seda küsimust kuulsin sel kuul kohe eriti palju …

Kui Aaron sündis (oli ju sünnitus “kergemate” killast), olin veendunud, et kindlasti teeme teise ka kohe otsa, et noh siis neil vahvam kasvada (olles ise mõlemad suurematest peredest) ja mis iganes elus juhtub, on nemad teineteise jaoks olemas. Peale esimest 3,5 elukuud, mis möödusid “röökimise tähe all”, olin kindel, et teiseks selliseks kogemuseks ma valmis ei ole. See lootusetuse, abituse ja kuidas ma ometi ei suuda oma last aidata? ning mis ema ma olen? tunne ei unune nii pea. Lisaks meenub mulle hetk, mil Tanel vaatas mulle abitu, kuid armastava näoga otsa ning ütles: “EI, sest ma näen, mis see kõik Sinuga teinud on …”.

Aaron on nüüd 10 kuu vanune ja olen aus, ega oluliselt kergemaks läinud ei ole. Eks enda taluvuspiir on kõrgem ja mingites asjades on kasvanud nn paks nahk, aga ma ei hakka valetama ja ilustama… Ühel päeval vaatasin Ta siiraid naeru täis helesiniseid silmi ja tabasin end mõttelt: “Oh, küll on hästi tehtud, teeks teise veel?” Õhtul panin Teda 2,5h magama ja kui see lõpuks õnnestus, pärast röökimist, märatsemist, tissi küljes elamist, hammustamist ja mida kõike veel, nutsin üksi kõrval toas ja mõtlesin, et EI! (Tanel oli pulmas tööl, sest ta teeb mul kahte tööd). Aaron on pannud korraliku hoobi mu närvikavale ja teiseks lapseks pole ma veel kaugeltki valmis… küllap oli seda õppetundi millekski vaja.

Ma arvan, et see on täiesti OKEI, et teise lapse asemel mõlgutan ma mõtteid tagasi tööle minekust ja mida vanemaks Ta saab, seda enam (mitte nagu tavaliselt, et mida vanemaks nad saavad seda rohkem kaalutakse teist). Ma kindlasti ei ütle IIAL, sest ma olen alati 2-3 lapsest unistanud, aga aega on ja küll see teine tuleb siis, kui õige aeg on …

Tormiline areng endiselt jätkumas – Aaron seisab kindlalt kahe jala peal (ka tantsib seistes) ja on kogemata astunud 1,5 sammukest. Ta oskab osavalt tooli edasi lükata, et siis selle abil kõndida. Igasugused abivahendid nagu kõndimistool või -tugi on meie põhimõtete vastu ja nendeks pole vajadust kuna Tal jagub piisavalt loovust, et need vahendid omale ise tekitada.

Lisaks tervitasime sel kuul tema 7-ndat hammast. Ta oskab ise diivani peale ronida ja sealt ka kenasti alla tulla. Aaroni lemmiktegevus on raamatute “lugemine” ja tema lemmikraamat on numbriraamat. Ta üritab järjepidevalt klotse õigetesse aukudesse panna (kolmnurk, täheke, ristkülik, ring) ja kui igakord ei õnnestu, suudab ta need osavalt trepi käsipuu vahelt alla korrusele visata.

Aaron õppis sel kuul ka “jonnima” või siis pigem protestima asjade vastu, mis Talle ei meeldi. Näiteks kui me üritame Teda trepi juurest eemaldada, oskab ta end sülle võtmisel ilusti pulka visata, et Teda eriti keeruline oleks sülle võtta ja kui telefon ta silmapiirilt ära kaotada, kui Ta selleni on end juba küünitama hakanud, hakkab ta häälekalt pahandama ja väljendab rahulolematust ka oma keha ning kätega.

Muidu on ta igati vahva sell, aga kangesti kangust täis. Well, siin peavad emme ja issi mõlemad peeglisse vaatama, sest ega kahe kange liitmisel pehmot ei saa.

ISSI

Mitte, et me seda varem pole kordagi maininud, kuid see viimane kuu möödus täiega kiirelt. Ta on varsti ju aastane ka juba. Igatahes, eile alles tuli meelde, et A-man saab täna 10-kuuseks. Mis siis sel möödunud kuul kõik juhtus issi vaatest?

Emme juba rääkis mitmest tema uuest oskusest, püsti seismine, tantsevajaet liikumised ja väga hea koordinatsiooni ja oma keha tajumisega voodist/diivani pealt alla tulemine. Kuigi vahel ikka hakkab keset voodit selg ees “alla tagurdama” 🙂 . Lisaks numbrid. Ma olen ise suur numbrite inimene, insener ning minu vanaema õpetas mulle numbrid ja kaardimängu selgeks väga varakult ning seda ma ise ootan juba põnevusega, et talle need edasi anda!

Sel kuul oli meil ka üks esimesi isa-poja päevi, emme läks pealinna ning me käisime kahekesi seiklemas – rabamatk Hüpassaares, Viljandis toidupoes nädala shopping ja VLND burksi söömas.  Saime kenasti hakkama ja emme on igati rohkem puhkust ära teeninud.

Magamaminekuga on nagu on jah. Kui Triinu alla annab (peale vähemalt 1h jagelemist) ja mina üle võtan, siis jääb ta üldiselt 10-15 minutiga magama, kuid seda suuresti röökides. Kui emmet kodus ei olnud, siis sain katsetada lõunauinaku ajal ka seda, et panin ta oma voodisse ja lasin tal ise magama jääda. Jorises küll palju, kuid jäi 14 minutiga magama. Oleme seda ka mõnel teisel õhtul proovinud, kohati läheb lihtsamalt, kohati muutub Aaron kiirelt hüsteeriliseks. Ehk meie jaoks korralik pähkel! Üks tuttav just ütles mulle, et tema kahe poisiga oli ka täpselt nii ja lõpuks pea 2 aastaselt hakkasid normaalselt magama. Ehk one day… 🙂

#triinujatanel



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *