Triinu ja Tanel Aruoja

11 kuu vanune

11 kuu vanune

EMME

Istun siin ja vaatan pooleldi täidetud beebiraamatut, olen tegelikult täitsa tubli, mul on koguni 8 kuud täidetud ehk olen maas vaid 3 kuuga. Esimeseks sünnipäevaks jõuan järgi, it’s a promise.

Ma olen peaaegu aasta aega juba ema olnud, vau! Iga päev Temaga on olnud isemoodi seiklus ja ilmselt käib see kõik asja juurde, et mõnel päeval mõtlen, et “NEVER, again!” ja teine päev olen jälle heldinult armunud. Naljakas kui suureks üks väikene armastus kasvada võib…

Aaron astus 6 päeva tagasi (29.07) oma 7 esimest sammu, kuid mõistis, et oma ämblikmehe poosis (käed-jalad maasa aga pepu püsti) saab oluliselt kiiremini ja jätkas samas vaimus. Kõigel on oma aeg…

Tõstsime toa ümber, tema võrevoodi on nüüd taaskord meie kõrval (pidime kapil uksed eest võtma, et see sinna mahuks) ja meil on nüüd pool ööst voodis veidi rohkem ruumi. Panen ta õhtul kaisus magama, mõnikord tissiga, teinekord ilma, mõnikord läheb ca 1h, teinekord 10-20min ja siis tõstan ta magavana oma voodisse. See nädalane röökimise/streikimise periood, kus magamapanek võttis erinevate veidrustega ca 2-3h, läks mööda – this too shall pass nagu öeldakse. Praeguse kuumaga ärkab ta öö jooksul ikka ca 3 x üles ja tuleb tissi otsima, tihti jääme siis koos kaisutades uuesti magama. Mis seal ikka 🙂 elu on selline… Meile nii sobib ja kõik on hästi.

Hiljuti üks tuttav (Tere, Britt!) jagas facebookis väga ilusat artiklit selle kohta, miks Aafrika beebid ei nuta ja minu jaoks oli see nii mõnus ja rahustav lugemine seoses imetamise, läheduse ja üleüldise info tarbimise osas, aitäh! Jagan Teile ka, ehk aitab kellegilt ühiskonna, vanemate generatsioonide ja iseendale seatud eesmärkide survet maha võtta ja asjadel rohkem minna lasta ning oma last kuulata – link siin 🙂

Kuna on olnud IMELISELT SOE suvi, oleme Aaroniga iga päev 2 korda ujumas käinud, Talle nii meeldib ja me naudime täiega. Kuu alguses tuli talle suhu ka kaheksas hammas, arsti sõnul on nüüd aastase lapse norm täis.

Sel kuul läks Aaroni ajus miskit natuke paika 😀 ta hakkas veidi nagu sõna kuulama. Noh, et kui ta on kättpidi kaminas tuha sees ja ma talle selgitan, et see pole just eriti mõnus ja puhas värk, siis ta mõnikord isegi kuulab ja kui ta järjekordselt üritab mõnda vanaisa maha kukkunud kruvi suhu panna ja ma käsen tal selle siiski välja sülitada, sest see on ohtlik, siis teeb ta suu lahti ja sülitab selle välja –  wow! Eks see inimeseks saamine olegi raske ja pikk protsess…

Sel kuul käis emme folgi ajal esimest korda (umbes üle 2a) öösel peol, issi pidi poisi magama panema ja tema jaoks olemas olema, kui ta nii umbes 2-3 paiku ärkab. Jõudsin koju kell 3, nad olevat siis just uuesti magama jäänud (aega veidi ikka võttis), aga mis sellest enam, ma ei kahelnudki, et issi hakkama ei saa. Mina sain kõvasti tantsida, nõnda et jalad olid kohe villis ja natuke veini ka juua ning täitsa vahva oli, aga niipea enam ei kibele (kohutav ikka, kui palju aega läheb järgmisest päevast raisku, not worth it!).

Järgmisel kuul saab noorhärra aastaseks, plaanime pidada vaikselt perekeskis tema esimest sünnipäeva. Suurt pidu ei tee ja plastmassist üleliigseid mänguasju kinkida ei luba! Sellised suured peod pisikestele inimestele, kes tegelikult hoolivad vaid sellest, et emme-issi olemas oleks, on meile vastukarva (oleme ise sellistel käinud, üsna nutused ja väsitavad).

Palju on küsitud, mis saab edasi? Mis saab mini-sünnipäevade postitustest ja kas me ikka kuuleme veel Aaronist? Postitused on üsna menukad, aga kindlasti ei jätka me neid ja igakuiseid postitusi edaspidi ei tule. Seega ei oska me hetkel sellele küsimusele vastata, aga küll me midagi välja mõtleme…

ISSI

Mina alustaksin selle kuu postitust muusika rubriigist – Aaron uus lemmiklaul on Nublu feat Reket “Mina ka”. Drake’i uus album ka meeldib.

Muus osas kirjutas emme juba väga palju asju, mis viimsel kuul on juhtunud. Need 7 sammu täiesti ootamatult (mis Aaronil suht kohe meelest läksid :D), emme folgitamas ja meie kahekesi kodus, 8 hammast jne.

Ja ilmad on tõesti megad olnud. Igalt poolt küll kuuleb eestlaslikku virinat, et liiga palav on ja üldse ei saa olla, kuid meie peres oleme ülimalt tänulikud. Aaroni esimene suvi on üle prahi ja ka tema naudib seda täiega. Juunis meie esimesed rannaskäigud ei olnud just teab kui edukad, kuid tasapisi on talle hakanud rand ja liiv kui selline meeldima. Veest pole vaja rääkida, ta on ikka korralik hüljes. Oleme käinud Viljandi järve ääres, ühes karjääris ja igapäevselt Vastemõisa järves ning juba on nõus liival istuma ja isegi mängib selle imeliku ollusega 🙂 . Ja veest välja väga ei taha minna – alahuul väriseb, külm on, kuid hakkab kohe meiega pahandama, kui hakkame ära minema.

Samas on möödunud kuu paraku issil pulmade pildistamise tõttu vägagi töine olnud ja nii mõnigi nädalavahetus on poolikuks jäänud. See kõik on väga tore ja lõbus, et olla osaline teiste tähtsal päeval, kuid isaks saades on perspektiiv ikka omajagu muutunud. Eelmisel aastal neid kokkuleppeid tehes ei osanudki aimata, kui palju ma nendel päevadel just kodus tahaks olla ja lapsega mängida, tegeleda, ujuma minna jne. Ehk pildistamine on äge ja jätkuvalt meeldib, kuid praegu tahaks püüda seda lisatööna võimalikult vähe teha. Nad on ju väiksed ainult korra 🙂

Aaronil on esimene käik juuksuri juurde ka kohe tulemas, eks näis kuidas läheb.

Tuleval kuul juba kahe nädala pärast reisile. Ta veel ei kõnni, kuid usume, et siin paari nädala jooksul see juhtub ja kuna reisikaaslasteks on meil kaks kõndivat noorhärrat, siis nende pealt peaks kiirelt see selgeks saama! Siis saame kõik püstijalu tema esimesel sünnipäevale vastu astuda!

#triinujatanel



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *