Triinu ja Tanel Aruoja

1 aasta vanune

1 aasta vanune

EMME

Oleme seda postitust muudkui edasi lükanud ja lükanud … osaliselt sellepärast, et korraga on kuidagi nii palju toimumas ja teisalt ilmselt sellepärast, et päris hästi veel ei usu ise ka, et meie laps on ühe aasta vanune.

Täna, natuke rohkem kui aasta tagasi, ei osanud ma aimatagi, mis meid ees ootab. Kulgesin lummavas usalduses oma väikese maakeraga ringi ja nautisin iga sekundit. Siis tulid Sina, väikemees, ning keerasid meie senise elu täiesti peapeale (ikka heas mõttes). Esimesed kolm kuud Sinuga olid sama pikad kui aasta või kaks kokku, küll oli raske meil teineteist ja maailma mõista. Nüüd, aasta aega hiljem, saan aru kui väikesed ja tühised olid tegelikult need mured, mis meid siis valdasid ja olen aru saanud, et elu beebidega suuresti just selline ongi, kellel natuke raskem, kellel vähem … ühel hetkel saab kõik korda!

11ndal elukuul leidsin end nii tihti Sind lihtsalt kõrvalt jälgimas ja mõtlemas, et kuidas nüüd äkki ühe nädala jooksul sa ometi nii asjalikuks muutusid. Sinu oskus ennast ja oma soove väljendada muutus nii palju selgemaks ja see muutis su mõistmise oluliselt lihtsamaks. Sa hakkasid viipama asjade poole (kui näiteks juua tahtsid, näitasid näpuga joogipudeli poole), sa hakkasid suud matsutama, kui süüa tahtsid, õppisid ilusti kahvliga sööma (viimased 2 kuud juba harjutasid), õppisid kive loopima, tõid ise meie juurde endale meeldiva raamatu või mänguasja, millega mängida tahtsid jne.

Mis veelgi tähtsam, SA HAKKASID KÕNDIMA! Terve maailm on nüüd valla ja kui põnev ta on …

Kui sa emme kõhus olid, siis kirjutasin Sulle kirja (33. rasedusnädalal) ja lubasin, et Su elu meiega saab olema üks vahva seiklus. Me viime sind maailma imelistesse kohtadesse, näitame erilisi loomi ja ilusaid inimesi, lubame Sul maitsta iseäranis huvitavaid roogi ja laseme Sul teha omi valikuid. Sellest lubadusest kavatsen ma kinni pidada ja sel kuul said Sa juba esimest korda meiega koos (väljaspool kõhtu) reisil käia – Horvaatias, Sloveenias ja Itaalias. Sa olid uskumatult vahva reisisell ja kindlasti oled edaspidi ka. Reis Sinu seltsis oli puhas rõõm!

8. septembril pidasime pere ja lähedastega Sinu esimest sünnipäeva. Oli ilus ja emotsionaalne päev! Meid ei olnud palju, aga kõige kallimad olid kohal ja Sina olid nii rõõmus ja tubli laps. Kui palju kallisid ja musisid Sa nõnda heldelt kõigile jagasid – oled imetlusväärne olend!

Üks aasta on lennanud nii kiiresti ja targemad räägivad, et nüüd hakkab aeg veel kiiremini lendama. Ma luban, et olen alati su jaoks olemas, õpin sinu pealt ja oma vigadest, ei muretse ega mõtle pisiasju üle ja lihtsalt naudin neid imelisi kooskasvamise ja avastamise hetki. Ma olen nii-nii tänulik, et sa mind oma emmeks valisid! Armastan sind!

ISSI

Olen nii mitmestki kohast kuulnud ütlust stiilis, et koos lastega õpivad ka vanemad maailma uuesti avastama. Seda nii enne kui ka peale isaks saamist. Ning seda olen just viimasel kuul eriti märganud. Nii nagu emme kirjutas, Aaron on viimase paari nädalaga väga-väga asjalikuks muutunud. Igatahes, tahtsin sel teemal paari hetke jagada.

Põõsast otse marjade söömine. Minu vanemate kodus on nii punase- kui ka mustasõstra põõsad ning neid sai sealt noorena ikka korjatud ja söödud. Ja olin täiesti ära unustanud, kui tore see tegelikult on. Võtta üks korralik marjakobar ja see korraga ära süüa. Koos Aaroniga, kes just avastas seda kõike, on mõistagi palju vahvam. Nüüd ta põõsaid nähes hakkab matsutama.

Teine kihvt moment oli reisil. Olime tol päeval palju sõitnud ning see oli reisi ainus mitte väga arukas otsus võtta ette pikem tagasitee mööda rannikut. Lihtsalt ühel hetkel Triinu ütles, et peame siin kinni ja läheme randa, oleme lihtsalt niisama. Hakkasime auto juurest liikuma, Aaron oli kergkärus, ning järsku kõnnitee ääres nägime varblaste punti. Aaron oli nagu “wow, kes/mis need veel on?!”. See oli hetk, kus ta esimest korda teadlikult nägi linde. Vähemalt mina seda märkasin. Ja sellega tuli mulle kohe meelde see aeg, kui alustasin fotograafiaga põhikoolis – obje fookuskaugus polnud just eriti pikk ja sattusin alati elevile kui õnnestus lähedalt koduvarblasi pildistada, ise samal ajal mõeldes, et kuidas nad nii julged on ja nii lähedale tulevad. Ilmselt tahtsid süüa :). Samas, olles nüüd näinud ja pildistanud haruldasi kakulisid ja kõiksugu erinevaid linde, siis ega varblane jah enam nii suurt põnevust ei tekita, kuid alguses oli küll ikka vägev värk.

Lisaks õppis Aaron selles rannas kive loopima. Ta oli uue oskuse üle nii meeletult uhke ja õnnelik. Mis siis, et korra õnnestus endale vastu vahtimist kivi visata. Nüüd näeme vaeva selgitamaks, et kus kohas on okei kive visata ja kus ei ole 😀

Ehk on olnud mitmeid Aaroni avastamise ja issi taasavastamise hetki. Ja ta alles sai aastaseks ning ma usun, et neid tuleb iga päevaga aina rohkem ja rohkem. Ja küll kunagi tuleb hakata ka keskkooli keemiat ja mata valemeid taasavastama 🙂

#triinujatanel



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *